Friday, 18 January 2013

Mustikate lõpp ja uus teekond



Viimased nädalad mustika farmis kulgesid tüütavalt ja üsnagi ükskõikses meeleolus. Me lihtsalt korjasime, ei viitsinud enam mitte millegi pärast närvi minna ning võtsime palju palju vabamalt. Ühesõnaga lülitasime end välja. Muidugi ei puudunud sekeldused hindudega jne.. see muutus juba liiga tavaliseks. Rahvusvahelist seltskonda tuli meile aga juurde ja juurde. Kõige pealt rabas meid 1 tööpäeva lõpp jalust Zeeshani afganistaanlaste 4ja päevane pidu, mis tähendas siis et 6+ afganistaanlast laaberdas meil köögis ringi, asjad laiali, sisse- välja.. lärm oli kõva. Pärast pikki tööpäevi oli see üsna muserdav lennata sisse kööki ning enne oma lõuna-, õhtusöögi valmistamist tuli hakata kõige pealt teiste laga eest ära lükkama/koristama, sest osad ei taba ära, et enda järelt tuleks ära koristada, et teised saaks ka kööki kasutada. Ei taha järjekordse kurja naisena ka tunduda ning ei hakanud midagi ütlema enam. ..sai üle elatud ning nüüdseks juba unustatud õnneks J 

Lisaks kolis meile sisse 1 väga tore üksik rändaja Itaaliast, Massimo (Max). Väga lahe rastapatsidega tegelane, tsilli eluviisiga.. viimased 3 kuud käinud palja jalu ringi, keeldub isegi plätusid kasutama ning magab peamiselt randades. Ütles, et kohtas teist boheemlast, kes sõi peamiselt koera toittu, kuna see olevat kõige odavam ja maitsvam kui nuudlid. Hmm.. njamm.. J Üksikute rändajate eluviisid? 


Max pärast rasket tööpäeva 

Aastavahetuse veetsime Woolgoolga rannas, erilist paugutamist rakettidega ei olnud.. tundub, et sealsed inimesed väga ei hooli sellest ning tegelesid muude asjadega,.. TV vaatamisega vms? Pole hullu.. Aastat lõpetasime ja alustasime ikka mustikatega ja Fruit wine´ga. Järgmine päev ei tulnud töötamisest kahjuks suurt midagi välja, kõik magasid kusagil..

Mõni päev hiljem kolis meile elama veel 1 mustlasperest pärit prantslane ning 1 omapärane oranži lokkis peaga hollandlane. Väga palju erinevaid inimesi oli järsku ühe katuse alla kokku tulnud.. maja oli otsesesmõttes rahvast pungil täis.. lisaks tuli veel noor saksa paarike. Mõni pidi isegi köögi põrandal oma madratsiga magama..Mõnda aega sai end ainult külma dušši all pesta ning köök oli enamuse ajast hõivatud. Niii hea, et meil oli oma ruum kahe peale, natukenegi privaatsust. Inimesed aga vahetusid viimastel nädalatel eriti kiiresti.. arusaadav, kellelegi ei sobinud palk ning mustikate hooaeg oli selleks ajaks põhimõtteliselt läbi saamas ning väga raske oli oma topse kokku korjata nii, et saaks vähemalt üle 60$  päevaski.. mis on Austraalia farmitöö kohta väga vähe. Seetõttu võtsime ka meie vabamalt ning puhkasime enamuse ajast juba ning tegelesime muude vajalike asjadega selle asemel, et niisama tühja rabeleda.

Samal ajal me täitsime aga oma esimese eesmärgi: OSTSIME AUTO! Pika taguosaga valge Mitsubishi, kus saab siis sees magada ka. Käisime Coffs Harbouris auto turul, kus masin sai valitud üsna kiiresti,.. esimese poole tunniga, sest Mihkel oli oma otsuses juba väga kindel. Mul ei olnud mõtet vaieldagi, et auto võiks olla kollane ja ilma katuseta J  Järgmisel päeval tegime hiiglasliku auto koristuse.. tolmuimejaga, superliimiga, lapid,.. täispuhastus! Mõni väike asi tuli välja vahetada ning masin töötab. Ostsime sisse suure madratsi ning palju matkakraami (ranna telgi, rannatoolid, gaasipliidi, potid-pannid, köögitarbed jne). Askeldamist auto ümber oli kõvasti, siia maani on. Mihkel koristas ja parandas nagu jaksas, mina tegin meie akendele krõpsuga kardinaid. Viimased päevad me enam eriti ei töötanud ka.. Nägime, et sel pole erilist mõtet rabeleda, sest marju jääb aina vähemaks ning bucketi hind ei tõuse endiselt. Puhkasime.. nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Hommikul kella 5-7 aeg käidi ikka koputamas ja äratamas, kas me ikka tuleme tööle.. nii väga oleks vaja meid.. aga ei.. me ei olnud nõus..ning nad teadsid, et oleme seal veel paar päeva ning puhkame. Sellega pidi okei olema, kuid käitusid täpselt vastupidiselt. 

Viimastel päevadel me peaaegu lugesime juba tunde, et sealt ära saada aga auto koristus ja paberimajandus ei olnud veel valmis saanud. Eelviimasel päeval lahkusid farmist ka meie peamised sõbrad viimaste nädalate jooksul- Kip ja Karo Saksamaalt. Päris kurb oli. Oleksime ilmselt koos edasi liikunud, kuid nende kindel plaan oli liikuda lõuna poole, meil aga põhja poole. Ehk meie teed veel kohtuvad teisel pool Austraaliat J

Meie viimane päev oli mega kiire. Lõpetasime kiiruga autot, madrats sisse, kotid sisse.. hüvasti jätmised Maxi, Zeeshani ja hindudega. Ja saimegi minema sealt! Nüüd on meil 47 farmi päeva 88st täidetud! J ( 88 päeva kohustuslikku farmitööd ning sellega saab viisa pikendust teiseks aastaks).

Ja nüüd algas päris ränduri elu J .. Meie esimene sõit kulges mööda Pacific Highway´d põhja poole. Esimene peatus oli ranna äärne linn Yamba, kuhu plaanisime ka ööseks jääda. Väike ning armas linnake, mitmete järvede- jõgedega, ühesõnaga väga palju vett ümber ringi. Ilus kaljurannik ning võimas ookean. Leidsime oma ööbimiskoha karavanipargi kõrval autoparklas. Õhtusöök rannas ning kui kella 8 aeg juba pimedaks läheb, jõudsime ka autosse tagasi.. lükkasime kõik oma asjad auto esiistmetele ning sättisime tagumises osas madratsile magama.. esimene öö oli meeletu palav. Jäi mainimata, et viimased nädalad on siin olnud meeletult kuumad.. iga päev 35++ kraadi.. higi lihtsalt voolab niisamagi olles, kogu aeg kleebid üleni ja unistad jahedast ookeanist vms. Väga lohutav oleks olnud juba mõnda pilvekestki taevas näha, kuid ei midagi. . jamh, seepärast oli ka autos ülimalt saunalik magada. Hommikul kell 5 oli jõhker parmu nägu peas ning teadsime, et nüüd enne päikese tõusu (päike tõuseb siin 5.30) peaksime käituma juba nagu me poleks siin öösel maganud. Austraalias on autodes magamine keelatud, igal pool on märgid, mida enamus inimestest tegelikult eiravad.. kuid paljud on ka trahvi saanud. Ainult karavani pargis tohib magada, kuid muidugi raha eest juba. Seni kuni trahvi ei saa, üritame ka edasi pargis magada. Mõne koha ikka leiab. See öö läks üldiselt kenasti, vahele ei jäänud. Sõime hommikust Yamba kaljurannikul.. vaatasime päikese tõusu ning nautisime hommiku soojust. Käisime värskendavas ookeanis end üles äratamas .. muidugi me polnud kella 6 ajal esimesed.. surfarid on tavaliselt kohal juba päikesetõusuks ning enamus inimestest teevad sel kella ajal oma esimesi ratta- ja jooksuringe rannas. Pärast värskendust võtsime oma suuna Ballina poole. Veetsime mõnusa päeva kuldsel liival ja helesinise kristallselge vee ääres lõunat süües ja panime kuidagi viisi isegi oma ranna telgi püsti.. väga ei püsinud sest pagana tuuline oli, matsime osa telgi sisemusest liiva alla, et ära ei lendaks.. jäime selili sisse magama.. umbes 40 min hiljem olime üleni liivased, sest tuul oli päris kõva siiski.  Mõnus äratus.. ning endiselt meeletult kuum. Sõitsime edasi mööda kalda äärset teed järgmiste linnade poole. Peatusime kalda äärsel kõrgemas punktis, Lennox Headis, kus avanes vaade päris kaugele.. eemalolevatele mägedele, laiuvale ookeanile, ning sõnatuks võtvale kaldaäärsele rannikule. Istusime seal üleval kalju otsas ja lihtsalt ahhetasime. Nii tore, et me lõpuks sõitma pääsesime. Sõit kulges edasi teada tuntud Byron Bay´sse. Linn oli päkkeri sõbralik- palju hosteleid, karavani parkke, hipi poode ja üli muhe rand helesinise vee ja surfi lainetega. Perfect! Esimene turistikas sõit oli meil poolsaare tippu mäe otsa, kus tuntud Byron´i majakas asub ning samuti Austraalia kõige idapoolsem punkt. Tõsiselt ilus ning üsnagi rahvast täis. Käänuline tee viis meid autoga üles, alati loodame, et selliste tõusude peal auto meid ikka ära veab.. Vaade majaka juurest oli võimas. Ühel pool poolsaart dramaatiliselt tormilised lained ja teisel pool väga rahulik ja lõõgastav päikeseloojang tasasema veega. . Ilus.

Kuna tekis jällegi probleem ööbimisega, et kuhu end magama parkkida.. siis sõitsime ringi ja uurisime maad. Karavani pargi äärsed ei sobinud, sõitsime veidi linnast välja ning üsnagi tühermaale. Alguses oli kahtlane täiega, sest meie ümber olid põhimõtteliselt ainult põllud ja polnud ilmselt ikkagi lubatud ka seal ööbida.. mõtlesime, et no saame rahulikult magada see öö,.. olime maganud umbes tund aega paksu und.. kui järsku kuulsime läbi une auto mootori häält, raskeid samme meie poole ning ebameeldivalt ehmatavat koputust auto aknale. Issand kuidas see ära ehmatas uniselt.. nägin läbi auto külje peal olevate tumesiniste kardinate kahte ringi kujulist auto tuld meie poole suunatuna. Päris jube oli.. Koputused tugevnesid, sest me olime nii unised ja ei saanud midagi aru mis toimub.. me ei vastanud alguses, lootes, et see lõpeb.. aga ei .. ta läks teisele poole autot ning koputas veel ja veel.. ning Mihkel hakas juba vastama, et mis toimub.. aga miski pärast oli tema poolne uks just lukust lahti jäänud (ülejäänud uksed olid muidugi ikkagi lukus).. samal ajal tõmbas see mees meie ukse lahti ning küsis kurja häälega, mis me siin ööbime.. et mingu me minema, siin ei tohi olla jne .. Lubasime kiiresti asjad kokku pakkida ning ära minna. Ta läks minema .. 5 min jooksul pakkisime auto uuesti ümber ning sõitsime uniste ning lootusetutena minema.. me ju ei teadnud kuhu minna. Ehmatav tunne ka veel sees. Sõitsime tagasi karavani pargi juurde ning jäime sinna.. õnneks meie kõrval olevas autos ööbis ka üks inimene.. ei kartnud nii väga. 

Magasime öö ära ning sõitsime randa üles ärkama.. mõnda aega tuiasime seal uniselt ringi ning leidsime auto ümbert üksinda ringi jalutava väikese laigulise koerakese. Hästi sõbralik ja rahuliku olemusega pauka. Keegi teda ei otsinud.. täiesti üksinda. Mhh.. mõtlesin, et mida teha.. õnneks tal oli kaelarihm koos aadressi ja telefoni numbriga olemas. Helistasime ning keegi vastu ei võtnud.. uurisime kaardi pealt, kus see tänav asub ning õnneks mitte ebareaalselt kaugel.. mõne aja pärast otsustasime, et viime kutsu koju ära. Istus mul süles ning sõitsime ta kodu poole.. oli vast raskusi maja leidmisega, sest just nr 8 maja oli vahelt ära jäänud ja no kuidagi ei olnud loogiline, et see peaks olema seal, kus ta lõpuks oli.. asi tundus esmapilgul üsna lootusetu, .. et mis me kutsuga siis teeme. Õnneks lõpuks võttis omanik telefoni vastu ning saime kutsu ära viia.. minu süda jäi rahule ning sai midagi head teha J .. oleks vaid omanik sama palju rõõmu tundnud oma kutsu tagasi tulekust. Tädi ei suutnud isegi otse tänadagi.. lihtsalt ütles, et ei tea miks see kutsu alati kodust ära jookseb.. vana koer ka. Ähh. Aga jah palun palun.   Vähemalt saime kutsu tagasi viia. J

Sõitsime tagasi randa ning tegime kerge jooksu mööda ranna äärt, väike trenn ning kella 7 aeg jällegi värskendavalt mõnus lainetes hüppamine. Vesi olevat siin 24 kraadi. Tundub igastahes soojem kui tava sisebasseinides. Nii hea nagu.. ja veel parem on see teadmine, et kell on alles nii vähe! Sellisel ajal me ju Eestis tavaliselt magaks. Üllatavalt väga mõnus on sellises elurütmis elada siin.. kell 5.15 ärkame üles ning õhtul kui pimedaks läheb 8 aeg, lähme me 9 aeg juba magama. Pärast väikest jalutuskäikku ning avastust, et meil pole vihmase ilmaga midagi Byronis rohkem teha, .. sõitsime jällegi edasi.. seekord siis juba veel tuntuma, Gold Coasti poole. Enne Tweed Headsi ja Coolangattat püüdsime teha oma õhtusöögi üldkasutataval BBQ välipliidil. Oeh, see oli üsna õnnetu tegemine.. sest vihma hakas jälle sadama ja raske tuul puhus iga külje pealt. Pliit ei tahtnud üldse kuumeneda ja tundus, et söögi tegemine venib eriti pikaks. Võtsime oma väikese gaasipliidi välja ning katsetasime seda esimest korda. Võimas! Töötab jube hästi ning toit saab kiiresti valmis. Märgade koertena püüdsime oma toidu ära serveerida ning saime mõnusalt autosse sööma. No mis Austraalia see sellise ilmaga on!? J .. viimased 2-3 päeva on juba väga väga pilvine olnud ja hirm tuuline- vihmane. Midagi tavapärast teha ei saanud.. nüüd vaikselt hakab paremaks minema juba. Vihma enam ei saja ja õhk on soe.

Jõudsime Tweed Headsi ja Coolangattasse, mis on tegelikult põhimõtteliselt üks ja seesama linn, kuid kahe erineva nimega ning keskelt jookseb läbi New South Walesi ja Queenslandi piir! Mis on kõige ebareaalsem, siis siin on ka tunniajane aja vahe! Mõni, kes elab Tweed Headsis ning peab nt Coolangattasse tööle jõudma, peab arvestama, et viimases on aeg tund aega tagasi veel. Ning kui ta koju jõuab, on aeg juba tund aega ees. Väga keeruline arvestada oma ajaga ja kuidas õigel ajal õiges kohas olla ilma hilinemiseta. Ei tea kuidas nad nii elavad siin.. päris tüütu tundub nii. Sõitsime mööda linna ringi ning leidsime ideaalse ranna äärse koha parkimiseks ning sinna ööseks jäämiseks. Tugun on selle koha nimi. Ei ühtki silti selle kohta, et me siin parklas ööbida ei tohi. Mõnuuuus! Tundub, et saab hea une ja kuna õhk on öösel ranna ääres jahedam ja tuulisem siis saab ka mõnusalt teki all magada. Ja pärast 2-3me ööd autos, oli see öö eriti hea!! Magasime nii, et ei pidanud 100x üles ärkama, oli rohkem õhku, mida hingata ning puhkasime veidi rohkem välja. 

Hommikul lõime sellegipoolest kell 5.30 silmad lahti ning pakkisime asjad.. läksime toolidega, Nussa šokolaadi kreemi ja saiaga randa ärkama.. veidi hiljem tegime oma jooksu ringi ning kerge pesu ranna dušši all. Pärast treeningut  tegime „Hommikusöök 2-e“ rannas, praadisime oma gaasipliidil mune ja paprikat.. päike soojendas ja no tõesti mõnus.. Selline elu hetkel J nii tsill! 

Plaanisime minna kella 8ks Currumbini wildlife loomaparki (Currumbin Wildlife Sanctuary), mis asus meist kõigest 3min sõidu kaugusel. Tegemist oli väga vahva kohaga, kus olid kõik Austraalia rahvuslikud olendid koos.. kängurud, koaalad, dingod, erinevad papagoid, krokodillid, maod, Tasmaania kurat? (eesti keeles?)(Tasmanian Devil), sipelgassiilid, pelikanid, hästi palju erinevaid vabalt ringi jooksvaid suuri sisalikke. Seal oli suuri aedu, kus inimesed said vabalt koos loomadega ringi käia (nt kängurude ja wallabide aed), lindude aed. Alustuseks oli magic show, kus lahe mees tegi illusioonilisi trikke.. arvasime, et tegemist on laste show´ga, sest pisikesed olid kõik kohale veetud.. aga meie üllatuseks oli tõesti sõnatuks võttev esinemine! Sellised trikid.. vao! Üheks vabatahtlikuks kutsus ta ka minu lavale, ju jäin oma värviliste riiete ja punase peaga liiga hästi silma .. püüdsin mitte piinlikku momenti tekitada.. ja arusaada võimalikult täpselt tema juhistest, mida ma tegema pean.. väga väga naljakas etteaste oli.. pidin kontrollima, kas tema käed on kindlalt raudrõnga sees tabalukuga kõvasti kinni- ja olid! Pani käed kotti ning sekund hiljem andis nii muuseas mulle koti seest ühe käega stopperi aja võtmiseks :D .. kõik vaatasid suured silmad peas ja naersid, et nagu „mismõttes??“.. ja kohe pani tagasi koti sisse ja askeldas edasi..tuues vahepeal välja oma teise käe jällegi..ning järgmine kord jälle näidates, et tal on käed täiesti kinni ikka veel.. tõsiselt naljakas oli! Sai pisarateni naerda jälle! 

Järgmine oli linnushow, kus esitleti erinevaid Austraalia linde- pelikane, papagoisid, kulle, öökulle jne. Tegid igasuguseid trikke nende söötmisega, pelikan oli kõige kiftim.. iseloomuga lind, kes norib süüa käest ära. Samas täiega naljakas J Pärast seda nägime lamba pügamise etteastet,. Seda oli üsna võigas vaadata ausalt öeldes, sest lammas oli uimastatud ning kergelt pool teadvusel.. algul arvasime, et lavale toodi surnud lammas, et ta nii loid oli.. aga vahepeal ta ikka näitas elu märkke ja püüdis vastu võidelda.. mõne aja pärast oligi lammas kiilakas ning kurb loomake viidi lava taha ära. 

Siis võtsime ette teekonna kängurude juurde! Minu kaua oodatud hetk! J Suur aed oli täis erinevaid liike, erineva suuruse ja olekuga kängurusid ja wallabisid. Mõned mõnulesid niisama külili maas koos hunnikus, teised jällegi noolisid känguru komme toovaid inimesi.. tegemist oli väga sõbralike loomadega. Tegelikult lahtises looduses, ei tohi kängurudele ligi minna ega neid puutuda, sest võivad kallale tulla, jalgadega lüüa (samal ajal toetudes võimsale sabale), küünistada (neil on väga suured küüned) ja läbi poksida. Need kängurud aga seal on üles kasvanud juba loomapargis ning on inimestega harjunud- seepärast on nad ka nii sõbralikud. Nad lasid end igat pidi katsuda, eriti võimas oli neil saba lihas, sest nad toetuvad enamjaolt sellele. Nad lasid endaga pilti teha, paitada jne. Enamus inimesi siiski kartis neid puutuda, eelneva teadmisega, et neid muidu ju ei tohi katsuda. Me ka esialgu pelgasime natuke, sest no mine tea millal väikese jõulise rusikaga saad. J Aga nad on üliarmsad, pehme karvaga muhedikud, keda vabas looduses nokkima minna ei tasu. 

Pärast seda vaatasime krokodilli show´d ning sai pilti teha kroksi beebiga! Päris kummalise õhukese nahaga loomake oli, u 50 cm pikk. Käisime vihmametsas, kus nägime puu känguru, sinepi värvi karvapall, pika sabaga ja armastab üsna märkamatult eriti kõrgel puu otsas magada. 

Suundusime mitu korda koaalade juurde, kes olid vaieldamatud lemmikud kõigil. Uskumatult laisad tüübid, kes jäävad kasvõi leht suus magama. Karvapallid lihtsalt istuvad puu otsas, okste vahel, kust käe ulatuses on kerge haarata lehise oksa järele. Enamuse ajast nad magasid.. peamiselt uute okste saabumisel olid nad kõik erksamad ja vaatasid oksast kinni hoides, kuidas lehti täis värske oks nende puu juurde tuuakse. Nende peamisteks magamispoosideks on pea vastu puutüve keras olles, selili oksal lebades käpad alla rippumas, sama variant ainult et kõhuli käpad loiult all tuules lehvimas. Uhh! Minu peamine tähelepanu läks nende alla, väga raske oli sealt ära minna ilma 1000 pilti tegemata ja armunud pilguga neid jälgides. Enamus naised ahhetasid- ohhetasid nende aia ääres J ja no mehed.. olid ka üsna pehmed neid nähes J Sain 20$ eest tehtud ka koaalaga koos pildi! Kallis, kuid seda väärt- kui tihti sa ikka saad võimaluse sellist pisikest nunnukest sülle võtta? J Pisike asetati mulle sülle ja klõps käis üli kähku.. oleks tahtnud teda kauem käes hoida, kuid nad hoiavad küüntega hästi kõvasti kinni ning selleks on vaja spets käe kaitset. Aga tuleb tunnistada, et koaalad oskavad kenasti poseerida J Pärast sai teda veel natuke aega paitada.. oeh! Sellist armsat kodulooma tahaks küll endale! .. Sealt liikusime edasi usse vaatama ning aborigeenide tantsu kaema. Huvitav muusika ja liigutused, mehed pampers-narmastega seelikutes, kehamaalingutega ja erinevaid hääli tegemas. Huvitav show! Käisime veel loomade haiglat uurimas.. parajasti valmistati just suurt sisalikku opiks ette. Nad ravivad seal kõiksugu loomi ning loomad jäävad taastuma nende parkki, sest see on küllaldaselt eluks vajalike tingimustega täidetud. 

Viimane show oli lorikeetide (värviliste papagoide söötmine). Iga üks sai omale piima kausi kätte ning seda pidi üleval käes hoidma, et nad lennates sinu kaussi lendaks ja sinna jooma jääks. Inimesi oma kaussidega oli vähemalt 100?.. Päris raske oli nii vehkida oma kausiga, et see teiste seast eristatuna neile silma jääks ja nad just sinu juurde tuleks. Lõpuks saime omale ühe papagoi kausile. Tüüp ahnitses ainult piima, hoides samal ajal kõigi oma teravate küüntega minu käelaba küljest kinni. Väga põnev hetk! Tihti ikka saab papagoid sööta? J Ja kogu selle pika päeva jooksul, mis me veetsime seal, 8h, saime katsuda ja näha nii palju erinevaid loomi. Siin jookseb kogu aeg nii palju erisuguseid hiiglaslikke sisalikke ringi, kõiksugu erinevat värvi ja mustriga. Uskumatu täiesti. Teinekord on neid väga raske üldse üldpildist eristada, sest nad lihtsalt kaovad loodusessse ära. Sulavad loodusesse. Mõnikord palun Mihklil sisalikku leida otse eest ja no ei näe.. samal ajal kui ta istub üsna lähedal.. ta lihtsalt ei paista silma ja kui paistab siis ta tundub ikka väga võimas. Selline draakoni moodi ja pika pika sabaga. 

Päev sai läbi, sõitsime Coolangattasse õhtusöögile ning tagasi oma turvalisse randa magama. Rannast näeb u 15km kaugusel tuntud Surfers Paradise´i linna panoraami- kõrged majad, nagu NY. Nimi nagu ei sobiks koha välimusega kokku. Ise aga oleme Koralli merepiirist u 30m kaugusel parklas, magame autos nagu ikka, pesta saame ühis wc-s dušši all, mida on siin igal pool. See on täiesti tavaline, et randades on normaalsed puhtad duššid ja wc-d. Eestis seda luksust tihti ei kohta.

Alustasime uut päeva jällegi treeninguga kell 6 hommikul. Hea pikem jooks mööda ranna äärset teed üht pidi minnes, tagasi tulles mööda liiva. Sulpsud värskendavatesse lainetesse on saanud nüüdseks nagu hommikuseks traditsiooniks meil juba. Peab selle võimaluse ära kasutama, sest lähipäevil plaanime juba sisemaale sõitta, et käia läbi mõni rahvuspargi rada, külastada hipilinna Nimbinit ning siis edasi sõitta Stanthorpi, kus loodame tööd leida. See aga asub rannikust u 200 km sisemaal. Üsna masendav mõte minu meelest.. veest nii eemal. Sisemaal onju ka kuumem.

Täna plaanisime (16.01) plaanisime minna Tropical Fruit Worldi, kuid otsustasime pärast trenni, et ei kiirusta edasi ning võtame endiselt vabalt ning naudime kohta ja hetke.. otsustasime, et lähme Goolangatta linna peale jalutama ning esimest ilusat ilma üle pika aja nautima,.. ega sellise ilmaga ei saa Gold Coastilt küll ära sõitta kui väljas on +35 kraadi  ja tõeline rannakas. Inimesed kogunevad oma rannavarjude- ja telkkidega, surfi- ja bodyboardidega kuldsele liivale ja kristallselt läbipaistva vee kaldale oma päeva veetma. Oeh kui mõnus! J Me jalutasime ringi põhi ilusates kohtades, tõime poest head toittu ning läksime rannaparkki küpsetama. Liha ja värske salati wrap, arbuusi kuubikud.. jms..mmm! Hiljem jõudsime tagasi oma 3ndat ööd veetma siin mõnusas Tuguni rannas. 

Tropical Fruit World- paar km sisemaale sõittes, asub Tweedsi orus vana vulkaani nõlval. Pilet oli päris kallis, õnneks saime veel õpilase soodustust, ehk siis 35 $-ga. Rohkem poleks nõus maksma küll olnud selle eest. Alustuseks saime proovida mitmeid värvilisi eksootilisi puuvilju (dragon fruit, gumfruit, papaia, starfruit, mango, jacfruit, avocado, ..). Enamus maitsesid nagu puuvilja seep J Kõige põnevam oli dragon fruit, seest valge või tume roosa, koos väikeste mustade seemnetega, pealt koor krobeliselt roheline ja roosade otstega. Pärast puuviljade proovimist läksime traktori järel sõitvale turisti kärule, mis viis meid läbi oru ja erinevate istanduste. Nägime, kuidas erinevad viljad kasvavad.. see oli väga põnev! Lahe oli vaadata, kuidas suur ja raske pomelo surub oma raskusega oksi alla, kuidas ligi 40 kilone jacfruit kasvab hiiglaslike kookonitena ümber puu (Indias olevat jacfruit´i rekord 80kg!). Lisaks oli seal baby animals´ide farm, kus sai igasugu eesti taluloomi katsuda- see oli peamine atraktsioon lastele ja mitmetele linna inimestele kindlasti. Sõitsime paadiga mööda Tweedsi oru väikest jõge „Treasure Islandi“ poole. Austraalia loodus ikka ei väsi üllatamast ja me oleme veel vähe näinud ..

Õhtuks saabusime Kingscliffi, jäime jällegi ööseks randa ning järgmise päeva veetsime tervenisti puhates.. ranna päev, lugesime raamatut, sõime head toittu ja tegime mõnusa jooksu mööda rannaäärset rada. Päev oli lihtne ning laadisime akusid järjekordseks edasi sõiduks, nüüd juba sisemaale.. 



Selline mittesöödav vili siis..

Tweedi oru jõel
Banaani istandus (kobarad on suurte kottide sees)
Gold Coast
Lorikeedid
..ja nende söötmine
laiskvorstike :)
Tavaline aussi sisalik
.. ja tema vend
puu känguru
krokodilli beebiga - amps
wallabidega
ja meie sõber (mitte see tagumine) :)
kummal suuremad musklid on?
känguru võimas käpp 
Punane känguru- musklivennad ! (nad ongi sellised :) )
Magamispoosid, parempoolne nagu hoiaks nina ka kinni :) 
Eesti sisaliku suur vend 2
ehk leiab sealt midagi söödavat :)
Hetk lõõgastumiseks :) - Gold Coast, Tugun´i rand
Kaugelt paistab Surfers Paradise
Ja hai hoiatus märgid hakavadki peale.. QLD piiri poole sõittes
Byron Bay majakas- austraalia idapoolseim tipp
varahommikul leitud kutsu, kelle koju viisime
in da jungle
Lennox Head
Ballina rand
Turistikas- Big Banana- Coffs Harbour
Varahommikusöök Yambas :) Päikesetõus ja selline vaade .. mm
Meie auto :)
Kodu.
Yambaaa

Coolangatta´l, NSW ja QLD piiri
Meie Koralli mere taustal :)
Meie lõunasöök rannapargis
Koralli meri, Gold Coast
Tropical Fruit World´is puuvilju proovimas.. hetkel proovin  avocado kreemi krõpsuga
jacfruit
mm.. baby spider
Dragon fruit
Ballina rannas
tupsu koaala !
Tweedi orus, vasakul kõrgeim tipp on Mount Warning (taga on kõik vulkaani sisu- 20 mlj aasta eest)
Ämbliku Eksootika

Wednesday, 26 December 2012

Jõulud ja rabelemine


10-26.detsember

Viimase 10ne päeva jooksul pole ma veel ühtki sissekannet blogisse teinud, ei ühtki uut pilti, puhtalt füüsilise väsimuse ja ajanappuse tõttu. Kogu eelmine nädal kulges raske töö tähemärgi all. Iga hommik endiselt 4-7 aeg üles, õhtul 9-10 aeg magama nagu ikka. Sai tegeldud ikka mustikate ja kurkkidega. Ausalt öeldes on väga kõrini juba mustikatest ja silme ees virvendab neist kui põõsast näha. Korjatud põõsad täituvad uute tumesiniste ja priskete mustikatega kõigest 2-3 päeva jooksul! Väga võimas- tööd on igastahes palju juba ning kogu aeg tuleb võidu teha. Mihklit motiveerib kiiresti korjama kõige rohkem just raha, mind aga see, et ma ei taha jätta india jumbudele (nad on tõesti õudsad tüübid siin) liiga palju korjata ja püüan nende eest veel kiiremini topsid täis saada. Eelmine nädal tegime jälle rekordeid, 1 päev korjasime kahepeale kokku lausa 52 4- liitrist bucketi täit. Jube- jube- jube! Mul läheb mustikate nägemisest küll süda kergelt pahaks juba ning mustika põllule eriti hea meelega enam ei kippu. Teeks kõiksugu muid töid juba.. nagu ikka.

Nädala lõpuks, pühapäevaks, olime nii väsinud.. olime plaaninud ainsal vabal päeval küll randa pikutama minna.. kuid majast kaugemale me ei jõudnudki, keha ja vaim on selleks ajaks nii väsinud lihtsalt, et pigem tegime lõunauinaku veel ja lihtsalt lebo.. lugesime raamatuid ja ei midagi erilist. Hommikul tegime 2h tööd ka.. seekord siis korrastasime maja ümbrust. India rahvas on tuntud oma mustuse poolest ju.. nende riik on üsna prügi all. Seda on ka meie maja ümbrus! Maja seisab ühest küljest nö tikkude peal ning selle alla on nad visanud kõiksugu pahna alates koera konservi topsidest kuni katkiste remondivahenditeni. Ümber ringi on ikka väga-väga palju prügi. Olen neid ka palju jälginud, kuidas nad prügiga ümber käivad. Ükskord olime omaniku pojaga tööl.. samal ajal kui meie ümber saepuru hunniku rügasime, siis tema limpsis oma Pepsi plastik topsi.. pärast viimast tilkka, viskas selle tuimalt üle õla.. mina, suured silmad peas, ropendasin mõttes inglise keeles, kuidas talle sellepärast halvasti öelda saaks. Hiljem kui lõpetasime, toppisin tema Pepsi topsi talle auto kasti kaasa ning maja juurde jõudes võtsin selle välja ning küsisin temalt konkreetselt ja etteheitlikult, et mis ta arvab kuhu ta selle Pepsi topsi tegelikult viskama peaks.. tüüp vaatas mulle vastu sellise pilguga, et mis see tema asi on, kuhu see tops omadega jõuab.. Ütlesin etteheitvalt ja konkreetselt, et ta peaks selle prügikasti panema, mitte üle õla oma põllule maha viskama.. ütles selle peale, et „aga viska siis“. J ning ei teinud teist nägugi.. ja see on kõigest 1 seik nende prügikultuurist. Kõik joodud topsid lendavad põõsasse. Maja ümbert võib kõiksugu jama leida ning meid pandi seda Mihkliga koristama. Noh, vabalt, mis seal ikka, esiteks töö tunnitasu tiksub ja samal ajal aitame selle „sitamaja“ korda saada veidi. (Järgmisel päeval oli juba kõik samasugune nagu enne koristamist). Aga tõesti see on õudne, kus nad siin elavad.. (õnneks on meie tuba väga korralik.. meil on ainult sipelgate kerge sisseränne läbi aknaaugu, muud midagi-veavad mu küpsiseid ja vahvleid siit minema). Lisaks neil on oma 2 mini prügimäge siin metsa all, mis on kilekoti kraami täis. (nt kurgitaimed kasvavad kilepakendite seest välja, need kuhu me saepuru sisse söötsime.. hiljem kõik  vanad täidetud kotid rändavad sinna). Igastahes, iga kord kui näeme midagi prügiga seoses, siis kohe tahaks ikka halvasti öelda, sest need tüübid ei mõtle siin absoluutselt keskkonna peale (ilmselt nad pole kuulnudki taaskasutamisest, prügiKastidest, säästmisest jms).

Ühesõnaga oleme siin viimase nädalaga saanud aru, et mitte kunagi enam..me vähemalt püüame, et seda ei juhtuks.. me ei tööta india bossi alluvuses. Nunca mas! Tuleb välja, et neid tüüpe ei saa üldse usaldada! Esiteks nad ei pea aegades kinni, muudavad kogu aeg omavoliliselt reegleid, nad on täiesti otsustamatud tüübid, ebaviisakad ja haisevad.. matslikud ja süüdimatud. Ning KINDLASTI, kes uutest Austraaliasse tulijatest plaanib farmi tööle minna, siis ALATI tuleb kontrollida, kas teenitud raha ikka jõuab õigeaegselt ja kas üldse .. pangakontole. Ning, kes on kõigest 1-2-3 päeva tööl, tuleks küsida otse sularaha bossilt kätte.. sest töötajad vahetuvad siin kiiresti ja bossidel ei ole erilist süsteemi, et teada, kes kui palju korjas, millal ja mis tema pangakonto nr on! Tööandjaid ei saa usaldada.. tuleb ise kogu aeg uurida, mis on tunnipalk, millal palk kätte jõuab, mis kell täpselt tööga alustatakse jne jne. Väga lihtne on päkkeritele tünksi teha!  Väga paljudele, kes meil siit nt läbi on käinud viimase 3 nädala jooksul, pole palk ilmselt kätte jõudnudki (panga arvele).. oleme olnud siin 4 nädalat ja meie palgaga läks ka ikka korralikult aega.. pidi ikka pidevalt meelde tuletama, et oleks aeg või muidu.. võeh!
Rääkides aegadest mitte kinnipidamisest siis .. tihti me lepime õhtuti kokku, et mis kell hommikul valmis peame olema.. Boss ütleb, et hommikul kell 8 hakame korjama, selleks ajaks olge valmis ning enne seda magage pikemalt, saate 7ni ju. OK, hommikul kell 5.15 kuuleme akna all samme, see on naistööline Sundval, kes kutsub „Michael-.. Michael.. – are you coming to packing blueberries??! – Where are you, im still waiting for you..!“  - GREAT! Nad elavad ühes suures majas koos, kõik indud ja nad ei suuda omavahel suhelda sel teemal, et mis kell meie siis valmis peaks olema.. muidugi me pidime end püsti ajama ja 10 minutiga lattu mustikaid pakendama minema, sest muidu on mingi arusaamatus jälle! Pidevalt me hakame kas oodatust palju varem või oluliselt hiljem tööle.. väsitav. Oskaks nad omavahel vaid suheldagi sel teemal J
Lisaks tuleb tõdeda, et palju on siin prantsuse ja saksa päkkereid.. lausa enamuses. Pole veel ühtki eestlast kohanud. Palju on kohalikke indusid, kes näevad ikka väga tsurkad välja- ausõna. Vahepeal lausa ehmatavalt. Nendega on kogu aeg jama meil.. kuna ühed elavad siin nüüd meie majas kaa. Pidevalt viivad meie kraami minema siit köögist.. nii muuseas arvavad, et nemad võivad ka kõikki meie ostetud asju kasutada ja kapis olevat toittu süüa jne. Ükskord kõndis 1 meie küpsistega minu nina alt minema.. küsisin kus ta nüüd nendega enda meelest minna mõtleb, ütles, et Major (boss) palus tuua talle need (mis Mihkel olevat lahkesti lubanud?!?).. teinekord kaob keegi neist meie nõudepesuvahenditega ära ning hetk hiljem avastan nad meie akna alt pudeliveega ja vahtus svammiga nõusid pesemas- Oi kui tore! Üks päev pesin põrandat köögis ning see ruum on esimene, kuhu majja sisenev inimene jõuab oma sopaste jalatsitega. Lõpetasin just pesu kui noor indu koll oma mega sopaste (õues just kallas paduvihma ja siin muutub punane saviliiv  sopaks) tossudega plärts- plärts sisse kõndis! Õnneks ta ei jõudnud kaugele, sest ma seisin samal ajal pahase näoga mopp käes tema kõrval. Ja nad veel teevad näo, et nad ei saa inglise keelest aru.. samas kui oleme neid kuulmas küsimas küll inglise keeles jms. Vaatavad lamba näoga vastu ning ei liiguta karvagi, mõtlevad ilmselt, et mina olen loll hoopis. Toredad kaaselanikud- mis muud J Sakslastel on nendega hoopis rohkem jama, sest nemad elavad nendega ühes maja pooles .. indud elavad nende toa ukse ees (seal on 2 voodit ja mini kapp.. ei ust ega midagi- nagu koridoris elavad). Mõnikord sajavat lambist tuppa sisse ja „vaatavad ringi“. Lisaks pidavat kogu aeg wc-d täis laskma ning Karol olevat mitu korda seletanud ja näidanud, et nad nii ei teeks, sest majas on naisi ka ja ta ei kavatse iga kord vetsu minnes kõige pealt küürima hakata. Õudne arusaam igastahes.. ei oska neist midagi head arvata- kas nad on kõik sellised või??
Aga hmm.. midagi head ka? J Meil on meeletult palju lahedaid helisid siin õues.. mustikaid korjates teevad mõned linnud nt mõnda muusika remixi täitsa.. mõned huilgavad nagu šimpansid, teised krooksuvad kõrist vahetpidamata, kolmandad vilistavad niisama jne. Mõni vilistabki mõnda viisi ja nii uskumatuna kui see ka ei kõla- see hakab peas kummitama nagu pop lugu. Nüüdseks oleme me siin juba meeletult palju kängurusid ka näinud.. nad hüppavad siin igal pool ringi.. isegi mustika põõsaste vahel, käisime õhtul jalutamas maja ümbruses nii 500m raadiuses.. ning nägime vähemalt kümmet erinevat kängurut ringi hüppamas ja muru söömas. Oleme aru saanud, et nad pigem pelgavad inimese lähedust.. lähenedes või liigutades nad hüppavad kohe minema. Hääli nad ei tee üldse vist.. Väga kiftid loomad, kõrvad liiguvad ülitehniliselt ette ja kõrvale- plaks- plaks J Tahaks omale mõne ära kodustada, nunnu oleks J

Nüüd paar päeva on jälle möödas,.. see nädal sai otsa. Reedel tegime jälle pika päeva, lootes et nädalavahetusel ei tööta. Olime nii väsinud juba.. iga päev see nädal 10-12 tundi jutti, vahepeal ainult 30 min lõunapausi. Laupäeval oli meil kergem töö. Alustasime 5.15 hommikul kasvuhoones. Olime 4kesi, iga ühel oma käru vms asi ratastega sõiduvahend, kus me peal istusime. Sõitsime mööda kasvuhoone tee vahet edasi. Ühendasime kurgitaimi klõpsu ja nööriga ning sidusime noored taimed ümber nööri üles. Selline hea 6h tööd. Väga raske on ikka kui päike paistab peale. Väga väga kuum. Ja siis tuli kaua oodatud vihm! Meile pakuti just eelnevalt, et kui tahame, siis saame teise farmi minna mustikaid veel korjama aga vihm päästis meid täiesti.. vihmaga ei saa korjata ja taimede kuivamine võtab ka paar head tundi aega.. Ja nii oligi meil vaba õhtu!! Magasime 3-4 tundi lihtsalt.. täiesti zombiväsinud. Hiljem proovisime oma uut internetipulka- töötab! Vinge- nüüd meil on internet ka! J Sobib hästi! Saame kodustega suhelda vähemalt.

Pühapäev pidavat olema vaba päev- ei, töö päev. Töötasime siiski 7h veel.. kuna täna olid head prisked marjad ja tõesti täiesti täis põõsad, siis andsime tuld nagu vähegi jaksasime. Korjasime hea 23 topsi täis. Viimane võimalus üle 700 $ nädalas teenida.. ning tegimegi seda! Selle nädala teenistus jäi 723 $ ! Mis on selle töö kohta väga väga hea! Eelmised nädalad saime 300- 400- 500.. midagi ja nüüd üle 700 $..  aga töö tunde tuli ka ikka hunnikute viisi kokku. Marjade korjamise pealt on üsna keeruline rohkem saada. Selle hulka käib ka kurkkide tegevus ja pakendamise tunnid jne. Üsna jõhker. Ilmselt järgmine nädal on jälle kergem, sest jõulud tulevad ju ka peale.. nad tahavad ju ka puhata ja olla J Kuna teisipäev on meil vaba, siis plaanime teha mõnusa pikniku rannas kõige hea söögiga ning kahekesi. Saksa sõbrad juba broneerisid omale kõrval linnas hosteli toa, mis asub ranna ääres.. tahavad olla indudest natuke eemal- arusaadav kah. Afganistaani poiss jääb võib olla koju või läheb sugulase juurde Brisbane´i- ei tea kindlalt. Meid kutsuti ka Epu juurde jõulu õhtusöögile (Pärnu tuttav, kes elab perega Sydneys).. kahjuks see võtab jube palju aega ja raha, et tagasi Sydneysse sõitta siit L Muidu oleks superlahe.. seal ka teisi toredaid eestlasi koos nendega.
Eks näeb, kuidas meie jõulud nüüd kulgevad.. täna õhtul aga puhkame.

Esmaspäev, 24. detsember, boxing day (riigipüha), pidi tulema eeldatavasti lühike.. me eksisime rängalt järjekordselt- töötasime 12h! Võeh.. terve päev unistasime, et teeme kõigest paar tundi, pole hullu.. ja siis puhkame nagu jaksame, teeme jõulu sööki järgnevaks päevaks ja tsillime.. Ei, saime ikka mustikaid korjata, pakendada, kasvuhoones kurgi taimi nööri otsa keerutada.. õhtuks olime nii läbi, et suutsime aint vinguda ja ropendada oma ette. Ropendasime veel terve õhtu kui selgus, et meil pole majas vett enam- just, ei kraanivett, dušši vett ega midagi..Õhh! Mina sain eelnevalt dušši all käidud vaevaliselt nii et duššisegisti põhimõtteliselt purskas suvalisest suunast vett mu peale- nagu sülitaks. Hiljem tuligi välja, et vett pole. Nõusid pesta ei saanud ja Mihkel muhedalt naeratas, et tema oma on veel pärast tööd täiesti pesemata ja üleni higi-mustikane J Haaaa!!! Tore!!!  Meie missiooniks sai Mihkli pesemine.. täitsime kanistrid vihmaveega, mis on meil kättesaadavas kohas.. mina ronisin duššikabiini kõrvale tooli otsa ning tilgutasin talle 3 liitrisest kanistrist vett kaela, tema samal ajal švammitas nagu jaksas :D .. ja mida imet, .. saigi kõigest 3 liitriga hakama! Vau! .. Saaks ma ka.. Meestel on ikka lihtne. Mh.

Vajusime nägupidi patja..

25.ndat detsembrit alustasime sellega, et magasime kella 10ni.. issand kui hea see oli..mitte keegi ei seganud und.. koer ei klähvinud (võib olla klähvis, vähemalt ei suutnud tähele panna suure väsimusega), ükski tsurka ei karjunud akna all meid tööle, õues polnud tormi.. jne. Mõnus, kuid see ei olnud piisav.. keha on nii väsinud, et ei saanud voodistki püsti.. mõtlesime päeva jooksul randa jõulupiknikule minna, kuid see venis kuni kella 2ni vähemalt. Vahepeal oli veel lisa uinak ning söögi ettevalmistamine. Söök tuli imehea: jõulusink, basiiliku kana, lehvikpasta Mihkli enda tehtud pestoga oma kasvatud basiilikutest (mis maitses, ausõna, nagu päris- veel parem!), lavašš, farmi kurgid ja Mihkli kasvatatud redised!! Ja hea vein muidugi! Pakkisime asjad seljakotti ning saime toidu boxigi kaasa. Randa saime sõber, Zeeshaniga (Afganistaani poiss), rääkisime temaga veidi aeg juttu ning nautisime ranna melu.. õhk oli soe, kuid pilved üsna tumedad.. kartsime, et varsti hakab sadama.. Mõne aja pärast võtsimegi suuna Woolgoolga järve poole.. kõndisime käsikäes mööda randa, kodinad seljas.. kohani, kus järv ja ookean pidid ühenduma. Ookean oli selleks ajaks tagasi tõmbunud.. jõe osa oli kadunud ning ei pidanudki veest läbi sumpama.. sobis! Leidsime ideaalse koha, kus oma lina maha saime panna.. ookeani ääres, vaatega veele, linnaosale ja järvele.. Korraks tundus, et hakab vihmagi veel sadama, kergelt tibutas juba.. tegime toidukarbid lahti ja otse vihmavarju alla igaks juhuks.. õhk oli õnneks soe ning vahepeal siiski näitas päikest ka.. eriti kui saime ära teha oma jõulupildid teile saatmiseks! J  Veetsime kvaliteet aega rannas, kerge puhkus super hea toidu ja puuvilja cooniga, kulus nii ära lihtsalt! Kuulasime head raadiot ning püüdsime ettekujutada Eesti lumehangesid ja näpistavat külma.. keeruline kui ise samal ajal nii muhedas kohas aega veedad J Ühesõnaga tegemist oli luks kvaliteetajaga, mida me mõlemad nii väga vajasime.. saaks olla farmist eemal, indudest eemal jne jne.

Õhtuks, enne pimedat matkasime mööda järvekalda äärset metsarada kodu poole.. üli ilus, kuid veidi hämaramas pidi ikka silmad lahti hoidma, et usside jms asjade jaoks valvel olla.. et õigel hetkel jooksu panna J Jõuluõhtu oli üli rahulik, rikaste elurajoon oli üle ehitud igast vidinatega, akendest oli näha, et nii mitmedki jõululauad olid kaetud.. ja meie vantsisime oma teel farmi poole tagasi.. õhk oli soe-niiske ning lootsime kerget vihmagi. Pimedaks jõudsime koju.. siin läheb pimedaks kella 8ks õhtul juba. Pimekat ringi tiirutamist enam ei toimunud.. pidi olema valmis järgmiseks tööpäevaks jällegi.. õnneks sadas terve öö kõvasti vihma ning hommikul lootsime, et täna ei tööta.. kahjuks töötasime ikka aga pausidega.. ja nii ta läheb siin edasi hetkel J ..

Hetkel oleme plaaninud, et 31.detsembri õhtu veedame kõrval linnas, Coffs Harbouris ilmselt. Vaatame minisaarelt ilutulestikku.. teeme veel poolteist nädalat tööd ning pärast seda ostame auto, et enne 13ndat jaanuarit siit minema sõitta. Mõnda aega ehk puhkame siin ja naudime veel teistmoodi Woolgoolga elu.. randa ja ilma ning siis sõidame J

Seniks soovime teile aga mõnusaid jõule pere ja sõprade seltsis, muhedat vana-aasta lõppu ning nautige pehmet lund ja jääujumist meie poolt ka! J
Järgmise kirjutamiseni siin kaugel eksootilisel maal.. 


Väike laps veab surfilauaga vetikaid rannast minema :) 


 Mihkel ja Afganistaani poiss Zeeshan

 Woolgoolga mets

 Mihkel

 Jõulu piknik rannas

 Merry Christmas! 

Järveäärne ala

 Metsa rada kodu poole

 Woolgoolga River

 Woolgoogla Riverside