Austraalia 2012 -2014: 2 viimast kuud paradiisis.. lühi kokkuvõte, i promise :)

2 päevast Townsvilles on saanud sisukad 4 väärtuslikku kuud meie elus. Seekord siis rohkem ilmselt minu elus, sest sain rohkem töökogemusi oma huvivaldkonnas kui oleks elus unistanudki! :)

Viimased 4 kuud Townsvilles on möödunud tõsiselt kiiresti ning ei ole ausõna saanud mahti hakata kirjutama seda blogi ning nagu ikka jääb see alati viimasele minutile ja tuleb erilise kiiruga. Pean vabandama nende pikkade juttude ees, mis laekuvad meeletult pika vaheaja tagant ja nagu muinasjutuna, mida keegi läbi ei jõua lugeda .. kui siis ainult vanemad ja vanavanemad :) aitäh, et viitsisite :)

Pizzahuti Happy Hour!

Lühijuttu on päris raske kirjutada .. aga kokkuvõtvalt oleme saanud nüüd Austraalias ära proovida ka selle linnaelu, mida kõik bäkkerid nii väga ihaldavad. Saime töötada väga mitmekülgsete kohtade peal.. nt. 2 õhtut panime kontserdi lava kokku-lahku, 3 päeva müüsime V8 Supercars shõul hot doge ja snäkke, 4 õhtut töötasin Tivolis ja lennutasin mingeid vilkuvaid Aasia vidinaid taevasse („Russian Helikoptereid“ nagu tööandja neid nimetas), olen saanud töötada 2 kuud ettekandjana restoranis kui ka Pizzahutis Happy Houri sildihoidjana tee ääres (lisaks muidugi raske nõude pesemine ja pitsade ahjust välja võtmine ja kätte toimetamine :) ), + Mihkli töö veel rekkadega väärtseltskonnas kipsplaate vedades..

Õnneks tegime me mõlemad ka mõistlikku tööd sellele lisaks :)

Tobruki imeliste treeneritega

Sain viimased 4 kuud töötada ka ujumistreenerina/ õpetajana nii basseinis kui ka basseini ääres! Vahepeal praktiseerisin lausa 5 tundi päevas ja kahes erinevas ujulas, kus õpetamismeetodid on sarnased, kuid ühes kohas on selgelt tunda meeldivamat õppekeskkonda kui teises. Olen saanud selle aja jooksul meeletult palju teadmisi ja kogemusi juurde meeletult imelistelt rahvusvahelistelt treeneritelt :) Sain teada, mis tunne on õpetada inglise keeles, vees olles, nii füüsiliselt kaasa aidates õpetamisel, olla hinnatud ja kaasatud tegemistesse, kus ma samal ajal õppisin nii nii palju juurde! Sain teada, mis tunne on olla ujumisõpetaja Austraalias, Tobruki ujulas, palmide all, ookeani kaldal, kus peade kohal lendavad ringi värvilised linnud, paarikümne meetri kauguselt paistab värviliste taimede ja põõsastega kaetud kaljusein, mille vahelt voolab alla kosk ja u 2 km kauguselt paistab linna keskne mägi- Castle Hill!

lemmik õpetaja Luci tunnis

Kuna töötades kanname alati mütsi ja päikeseprille, siis mõnikord olen elanud täiesti hetkes nii, et olen lasknud prillide taga silmadel ringi käia nii ujujatel kui ka selle imelisel taustal. Seda vaatepilti võib võrrelda nagu unistuste elu pildiga, mille raamideks on prilliraamid. Olen oma peas peatanud nagu aja ning püüan jätta meelde kõik, mida ma näen.. ja teate.. see on nii ilus! Sõnatuks võtvalt ilusas keskkonnas olen saanud töötada ja kogu oma tänu saan ma avaldada Tobruki ujula juhatajale Luc´ile, kellele ma kuidagi silma jäin ja minuga 2 päeva pärast mu sünnipäeva ühendust võttis.. ju siis peabki CV peale rohkem naeratavaid pilte panema :) Ja see sünnipäeva kink oli maailma parim minu jaoks! :) Sellises kohas on väga raske mõelda Eestisse tagasi minemisele.. räägitakse, et Troopiline Queensland võlub inimesi väga kergelt .. ei imesta :) OK, siin läheb suvel talumatult kuumaks ja niiskeks nii et inimestel kaob omavaheline elementaarne viisakus ja iga üks püüab end 2-5x päevas dušši all käies elus hoida, rääkimata vee kaanimisest jms :)

tööl

põhi töökoht

Mihkel sai samuti teha projektitöid inseneri „tööpoes“, kus ta töötas koos uusmeremaalasest juhatajaga. Projektid tulid ja läksid, samamoodi oli tööga.. paar päeva oli tööd, paar päeva vaba. Töö talle meeldis ja kui seda tuli, oli.. „ oh seda rõõmu meie majas“ :) Vuras varahommikuti rattaga tööle ja tuli superõlisena tagasi nii et isegi juuksed olid õlitatult püsti aga ikka oli suur naeratus näol ning hea kui ta vahepeal süüagi oli jõudnud midagi. Samas nad tegevat Pauliga pidevalt tee pause, mille eest makstakse ka palkka :)

Lihtne ja meeldiv töö linnas, kus teenis täitsa kenasti, kuid raha kõrvale nii palju ikka ei pane nagu farmis.

Townsville on koht, mis on väärt tulemist, elamist ja nägemist !

Miks?

Strand

Castle hill

Lihtne! :) See on meeletult armas ja kompaktne linnake, kus on kõik vajalik olemas ja mõistlikus kauguses ja ligipääsetav. Kesklinn on muhe ja parajalt eluline, kus leidub kõikke, mida vaja. Siin on palju ujulaid, spordikomplekse, parkke ja shoppingukeskusi, pidulistele ka parajalt klubisid ja restorane, pubisid jne. Spordifännid leiavad siit kõikke :) Lisaks on siin imeilus rannapromenaad- Strand, mis teeb ilmselt väga paljudele linnadele silmad ette ning mis on isegi maailma tuntud oma ilu poolest :) Keset linna on imeilus mägi, Castle Hill, mis on iga päev jooksjaid nii täis.. ilmselt siis paljude põhi treeningmarsruut.. joosta tippu ja tagasi koju. Ja sealt avaneb meeletu vaade üle kogu linnale, lahele ja Magneticu saarele, mis asub Townsvillest 8 km kaugusel. Ausõna see vaade on samuti sõnatuksvõttev :) Siin lendavad ringi pääris suured värvilised liblikad ja öösiti huilgavad lendrebased, mille pildi püüan ka alla poole lisada. Lisaks kõigele muule on siin terve talve jooksul (juuni-august) olnud 25-32 kraadi sooja! Jeei, eksole :) Õhtuti on ainult natuke jahedam, nii et tahaks pusa peale panna ja pehmed sokid jalga tõmmata.. päeva ajal saab ikka lühkaritega ringi käia. Hommikuti läheb hetkel valgeks 6.30ne ajal, kuni 8-10ni on pilvine ja pärast seda enamjaolt täiesti selge taevas. Õhtuti läheb pimedaks samuti 6.30ne ajal ning uskuge või mitte.. aga viimase 2 kuu jooksul on siin vihma sadanud vist ainult 1-2 korda :) Imeline ju ? :)

Lendrebased

fantoom

kesklinnas

Ühesõnaga siin on kõik olemas.. ainus probleem on ehk see, et paljud kohad suletakse siin linnas.. mitmed väikefirmad on pankrotistunud ning kinni pandud. Mihkel saatis oma uhke CV no igale poole üle linna.. ja ei midagi. Õnneks tal olid olemas vähemalt needki kohad, kus töötada sai. Mitmetes kohtades koondatakse töötajaid ja .. ühesõnaga seis ei ole üldse kena.

Mida veel oleme vahepeal teinud?

Kuna tööajad olid enamjaolt nii tobedatel aegadel, et me töötasime absoluutselt iga päev ja igasugustel aegadel...siis me väga palju ringi sõitta polegi saanud.

Magnetic Island

Käisime ära Magneticu saarel. Sõitsime praamiga saarele, kus sõitsime omakorda ringi ratastega (mis ei olnud üldse hea mõte, sest teed olid VÄGA mägised).. pidime konkreetselt oma vana roostes ratast käe kõrval kogu oma vastupidavust kasutades mäest üles lükkama.. Mihklil seljas vähemalt 10 kilone kott koos mõlemi snorgeldamis asjadega ja paar liitrit vett jm kraami, mul suur raske korv ees.. ja ohh imet, mul läks veel ratta esikumm tössi.. jeee .. Vähemalt sai rattaga kõige kõrgemale mäkke ära tuldud.. pärast sai ratta loperdades alla lastud nii et pidurid tossasid. :O) tehtud!

Käisime uurisime snorgeldades korallriife.. natuke valel ajal ainult, sest just tuli mõõn ja ujusime kõhuga vastu taimi vahepeal.. selline manööverdamine nende vahel. Seal oli ka vana laeva mingi osa vee all ja mingi propeller.. mille lähedale ujudes avastasin ise endas midagi täiesti uut. Mul tekkis täielik paanika sees! Üksinda sellise asja juures snorgeldades.. Mihkel ei tahtnud väga lähedale tullagi kui 15m umbes. Hingamise lõi sassi ja nagu mõned inimesed räägivad kinnises ruumis olemisest.. ma arvan mul oli sama asi seal laeva jäänust uurides.. võeh .. tahtsin kohe otse kaldale tagasi ujuda :) Saime veel sööta väikseid kivi wallabisid (rock wallabi), kes rannikuäärsetel kividel ringi tuuritasid. Nad on põhimõtteliselt täpselt samasuguse välimusega nagu kängurud aga lihtsalt mitu korda väiksemad. Saime veel ringi matkata erinevates ranna lohkudes ning siis juba praamiga tagasi sõitta.

Vahepeal ostsime veel uue auto, sest meie vana veterantõlla aeg sai läbi igas mõttes.. ta lõpuks oli juba nii katki, et seda parandada polnud lihtsalt mõtet, oleks tulnud liiga kallis. Lisaks sai tal rego läbi ja ta poleks ülevaatuselt no kuidagi läbi pääsenud.. leidsime endale uue tõlla- 98 aasta valge Ford Falcon Wagoni, pm samasugune nagu vana, ainult uuem, ilusam ja mahukam! :) ja eksole, ka poole kallim kohe. Seni on kenasti töötanud, peale selle, et pärast viimast tööpäeva Tobruki ujulas, avastasin, et auto ei lähe käima.. (jamh 2 päeva enne reisi algust jälle) jäi ööseks ujula ette ja hommikul sai kergelt korda tehtud. Väike probleem. Ilmselt märk sellest, et me ei peaks siit ikkagi ära minema..

killer rekka

Vana autoga tegime veel viimase tripi ka linnast välja.. meil on mõlemal siiralt hea meel, et see selle autoga viimaseks jäi, sest päris hirmus oli vana autoga sõitta. Meil oli küll uus auto selleks hetkeks juba olemas, kuid vana auto bensupaak oli vaja tühjaks sõitta :) Läksime päeva tripile Austraalia kõige kõrgema kose juurde- Wallaman Fallsi vaatama. Kosk asus üsnagi orus ning langes üle 200 m kõrguselt alla.. ülimalt võimas! Lahe oli vaadata seda vee mängu, kuidas vesi nii pikal lennul alla jõkke lendas. Tripp sinna kõrgele mäkke oli edukas.. aga allatulekul hakas nii paksu vihma sadama, et no mitte midagi ei näinud auto nina ette ning kojamehed töötasid nii kiiresti ja valjult kolisedes, et kartsime, et see vana vikat kraabib veel läbi klaasi sellisena töötades.. Vikati kumm lapendas vastu akent tuulega nagu elektriline nuudel, pidin lausa kõrvad kinni suruma kojamehe surma kiljumisest. Ja no terve auto kolises+vilises nii et .. loodsime, et see mitmeteks osadeks ei lenda meie kanni all.. Rooli keerates undas auto suurtes valudes eriti valjult „OI-OI-OI-OII-OIIII“. Tuleb veel ära mainida, et siin ei teinud seda „lõbusõittu“ mitte turvalisemaks nägemine, et meie taga ja ees sõidavad ilgemalt suured rekkad („road train´id“). Sõitsime 100-ga ja need kihutasid meist ilmselt 150-ga mööda nagu postist. Vot see oli hirmus! Euroopa rekad on nagu liivakasti mänguautod Austraalia omade kõrval. Tee peal sõitsime läbi veel Paluma rahvuspargist, kus sai natuke ringi vaadatud, jällegi erinevaid koski uuritud ning Austraalia ürgses looduses jalutada.

Wallaman Falls

Kogu selle aja jooksul siin, suutsin ma olla natuke asjalik ja õppisin ka :) Käisin erinevatel kursustel, võtsin osa Austswimi ujumisõpetaja 2 päevasest koolitusest ja praktikast, millele lisaks pidin veel lugema läbi korraliku raamatu, täitma „töövihikut“, tegema mahuka eksami, 30 tundi shadow teaching´ut, ehk siis olema teise õpetaja vees ja aitama tal tundi läbi viia sel ajal kui ma ka ise õpin seda tegema vees. Lisaks sai veel teha erinevaid tunniplaane, millest pidin ühe ise läbi viima, kas algajatele, kesktasemele või edasijõudnutele ning lõputult paberimajandust ja lisakoolitusi kvalifikatiooni saamiseks. Nüüdseks olen selle aja jooksul siin teinud üle 100 töötunni ujulas kokku.. paberid saadetud ning ootan kvalifikatsiooni tunnistust :) Muidugi pidi siin selle jaoks tegema ka blue cardi, mis kontrollib minu tausta ja uurib ega ma pole midagi kriminaalselt teinud ning puhta tausta tõestuseks saadeti mulle pildiga kaart, et olen lubatud lastega töötama :) Jee!

Vetelpääste kursus, "vanaema" keskel

Basseini praktikal

Suutsin osa võtta veel lisa 4 koolitusest, mis annaks mulle teadmisi ja kogemusi, kvalifikatsiooni olla Pool Lifeguard nii Austraalias kui ka mujal maailmas. Koolitajaks oli maailmatuntud organisatsioon Australian Royal Lifesaving Club, mille koolituse eest pidi magama panema päris kopsaka summa aga ausalt öeldes sain sealt ka väga korraliku teadmiste ja praktikakogemuse pagasi kaasa :) + super õppematerjalid!! Pidin tegema eraldi koolitustena First Aid´i, CPR-i, Bronze Medallioni ning siis lõpuks sain teha Pool Lifeguardi. Iga kursus hõlmas suurt kogust raamatu materjali ja töövihikuid + praktika osa erinevate päästmisvõtetena, ajapeale ujumistena- päästmistena jne, mille võttis kokku korralik eksam ja hinnang tegevusele. Vahepeal vähemalt 1,5 kuud ma puhtalt lugesin ja tõlkkisin neid raamatuid endale + täitsin activitys booki. Võttis meeletult palju aega ja tahtmist, et see tehtud saaks .. ja sai tehtud :) väga vinge! Läbi koolituste toetas mind terve aeg minu Townsville´i „vanaema“, kes oli mul olemas terve see aeg. Hoidis ja aitas nagu oskas ning käisin tal palju külas. Iga kord tulin tagasi targemana ja rõõmsamana ning alati oli ka kaasa pandud natuke kohalikke puuvilju/ juurvilju.. proovisime ära sellised asjad nagu paw paw´i ja eggplanti. Ülimalt armas inimene, keda ma väga igatsema jään siit! Lisaks oli ta maailma veteranujumises mõned aastad tagasi 10 km ujumisel Austraalia esimene ja maailma teine ujuja! Väga võimas eeskuju lisaks sellele, mida ta on teinud Queenslandi Royal Lifesavingu klubis. Loodan, et näen teda jälle :)

Nii mõnelgi võis nüüd tekkida küsimus, et miks kõik need koolitused vajalikud olid kui liigume siit nagunii edasi jälle..

Need kõik olid minu enda jaoks :) Tunnen, et see on see, mis mulle meeldib ja tahan sellest valdkonnast võimalikult palju teada ja osata. Isegi kui neid pabereid mul kunagi vaja ei peakski minema, siis mul on need teadmised ja oskused olemas, kuidas õpetada, päästa jms ning loodan, et päriselt, loodetavasti mitte kunagi tekkivas olukorras, on neist kõigest kasu.

Oleme nüüd viimased kuud kokkuvõtnud.. pakime asju ning ei suuda ära imestada kuidas me kõigi nendega asjadega autosse mahume jälle. Ok, uus auto on mahukam aga kuidagi on neid asju ka juurde tekkinud, kuigi pole suurem shoppaja olnud.. raamatuid on kuidagi nii palju.. mitmed ujumisraamatud ja mitmed reisiraamatud, teederaamatud ja midagi põnevamat :) aga issand, kus me need kõik paneme ? :D ..asju on lihtsalt nii palju..

Miks me edasi liigume? :)

„Elamine toas, magamine suures voodis, dušši all käies aknast välja vaadates mango puu ja palmide vahtimine ja konnaga koos pesemine on muutunud igavaks. Linnas elamine, ujumistreeneri ja Mihkli inseneri tööpoe ametid on muutunud tüütuks. Elu linnas on masendav“.

VÄIKE OSA VÄGA VALEST VASTUSEST.. :)

Nimelt oleme aja jooksul natuke paikka pannud oma mõtted, eesmärgid ja plaanid ning püüdnud välja mõelda, kuidas seda teostada. Teostamine vajab farmi minekut, sest linnas elades oleme saanud aru, et üsnagi võimatu on bäkkeril töötada E-Rni 40h nädalas vähemalt 20ne dollari eest ja nii, et oleks reaalselt võimalik raha kõrvale panna. Muidugi on neid, kellel veab rohkem ja sõltuvalt, mis tööd ta teeb, muidugi on ka neid! Töötasin küll korraga mitme töö peal, kuid ainult casual tööaegadena, siis kui vaja ja „tipptunnil“. Nädalas kokku u 20-30h, teenisin 200-300 dol nädalas. Ei pane raha väga kõrvale. Mihkel sama lugu.. projekt tuli-sai tehtud-läks- vabad päevad- tuli- sai teh.. ümmarguselt sama palgavahemik. Farmis töötades rabeleme kordades rohkem, töötunnid on head, palk valdavalt hea, farmis elades ei kuluta ime asjade peale ning raha on võimalik panna nädalas üle 500 dollari kõrvale (ühe inimese peale). Loodame, et saame farmi veel.. varustus selleks on juba olemas :) Elagu kummikud, pikad riided, mütsid ja kindad !! Uujeee ! :)

Homme, 26ndal augustil on meil plaanis jällenägemiseni jätta meile armsaks saanud linnaga! Emotsionaalselt raske minek.. kuid tuleb hetkel edasi minna. Raske on jätta maha oma ideaalne ujumisõpetaja amet, Mihklil oma vahva töö ning kõik need armsad inimesed, kellega oleme vahepeal tutvunud .. väga väga raske.. 4 kuud, kuid piisavalt pikk aeg, et luua kestvad, hoolivad ja meeldejäävad sidemed eluks ajaks! Ja see linn.. oeh :(

Plaanime sõitta põhja poole edasi, Cairnsi suunas.. sõitta läbi Mission Beachilt, minna Tully jõele raftingut tegema, külastada teepeal olevaid rahvusparkke ning Cairnsis ka Suurt Vallrahu (Great Barrier Reef´i). Püüame seal kusagil ka farmi saada .. praegu on siin jube palju bäkkereid, kes kõik ootavad hooaegade algust.. meeletult palju on neid tööhostelite järjekorras ja farmides ja .. ühesõnaga farmi saamine võib osutuda seekord päris raskeks, tuleb loota ja proovida :)

Võtan hetkel otsad kokku, et edasi pakkida ja koristada ning lisan siia täna rohkem pilte :)

Vajab väikest märkimist, et koduigatsus otseselt õnneks ei vaeva, kuid on oma väikesed igatsused tekkinud sõprade, pere ja oma kassi järgi :) Mõnikord oleks lahe jälle eestikeeles õpetada ka, tundub jube kerge kui mõelda :)

Seniks aga soovime teile kõigile mõnusat uue hooaja algust .. olgu see siis kooliaasta, treening hooaeg vms :) Oleme endiselt mõtetes ka teiega.. mõnikord palmide võlu ja linnulaul küll hägustab mälestusi kodumaast, kuid tegelikult olete meil endiselt südames ja meelel.. küll kaugel aga siiski olemas :)

Suured tervitused, musid ja kallid siit kaugelt troopikast,

Lillu ja Miku :)