Väike puhkus, kahe bäkkeri linna elu Townsville´s ja reaalsuse tunnetamine

Võttis 2,5 kuud aega, et seda vähehaaval kirja panna.. aga siin on vähemalt kerge kokkuvõte meie viimase aja tegemistest :) 

1.aprilli (esmaspäeva) varahommikul pakkisime kiiresti oma varanduse ning iseennast autosse, soovisime veel prantsuse kuttidele palju zucchini edu ning ilma pikemalt põdemata, võtsime suuna järgmise linna poole- Warwick´sse. Päris vabastav tunne oli ära sõitta kohast, kus juba üle 2 kuu suure vaevaga rüganud oleme. Ajutisest „Kodulinnast „ Stanthorpe´st sai kiiresti Applethorpe ja veel kiiremini Warwick, kus tegime esimese peatuse ning uurisime infokeskust. Meil oli kindel plaan külastada Queen Mary Fall´si, mis pidi enamvähem tee peale jääma. Uued kaardid näpus, sõitsime tuntud kose rahvuspargi suunas. Möödusime mitmetest suurtest tühermaadest, kus kauguses paistsid kõrged mäed, mitmes kohas olid „vahvad“ tänavanimetused.. nt „Dead Horse lane“? :) ei tea, kust osad nimed küll pärit on. Mööda väänlevaid teid jõudsime Queen Mary sõsarkoskede juurde, mis koosneb kolmest erinevast kosest. Suurim ja uhkeim oli siiski põhikosk, u 50m kõrgune kosk langes alla nähtavalt täiesti tavalisest väikesest jõest. Jalutasime metsaraja läbi kose alla ja peale ning sõitsime järgmise „look out´ni“, kust nägi pikalt ja kaugele, kuhu vähegi silm ulatus.. nägime erinevaid mäeahelikke, põllumaid, sinaka õhu all kasvavaid eukalüpti metsi (eukalüptid eritavad gaasi, mis muudab õhu siniseks). Meie silmapiirile jäi ka 1 tuntud mägi, kus oli paarkümmend aastat tagasi alla kukkunud väike lennuk koos paari reisijaga.. kõik said surma peale ühe müstilise vigastamata koera, kes oli samuti pardal olnud. Ees oleva mäe külje suunas vaadates oli natuke hirmus kogu lugu ette kujutada, seda enam, et lennuki jäänused pidid ikka veel seal tiheda metsa vahel lamama. 

Surfers Paradise´i taustal

Meie tee jätkus edasi Boonah´i suunas, kus plaanisime ööseks jääda. Tee kulges endiselt mööda tühermaid, kus kõrval asetsesid väänlevalt värvilised mäed, loojuv päike paistis varjudena peale. Nii ilus. 1 hetk viis maantee kõrgete mäe seinte vahele, kus teed ääristasid veel pimedad puud.. sõitsime Cunningham Cap´i vahelt läbi ning esimese asjana nägime ootamatult nagu me oleksime eriti kõrges mäestikus olnud terve sisemaal veedetud aeg. Kaljuseinte vahel sõittes ei osanud veel aimata, mis teisel pool ees ootab. Seinte vahelt jõudsime kurvini, mis oli mäe küljeks ning kust nägi järsku kaugele-kaugele.. ees  tulevatele küladele.. Sõitsime kõrgelt mäe otsast alla, kus avanes veel uhkem vaade eesolevale. See mäeahelik tundus olevat nagu suur värav sisemaale, farmitöö riiki, kust me äsja vabanesime ning puhkusele sõitsime. Kuna päike loojus otse mägede taha, siis järsku olid nagu tuled kustus ning saime aru, et kiiresti tuleb nüüd mõni tee peale jääv karavanipark leida, leidsime Boonah´i showgroundil oleva odava pargi. Ei midagi luksuslikku.. magasime öö ära, jalutasime natuke mini sisemaa linnas ringi, ei näinud midagi silmapaistvat ning sõitsime edasi ranniku suunas. Mitu mitu tundi sõittu ning jõudsime Austraalia ühesse kõige kiiremini kasvavasse ja rikastuvasse linna- Surfers Paradise´i. Nimi ei käi minu meelest ei kuidagi moodi linna nimega kokku, sest seal on Austraalia kõige kõrgemad majad, enamus majad rannikul on välja renditud luksus korterid. Linnas on palju kanaleid, mida ääristavad eriti kallid ja uhked elumajad koos oma läikivvalgete ja tuttuute jahtide ja skuutritega. Igal majal on oma jõeäärne kai ning igal teisel on oma veesõiduk, olgu selleks vesiratas, skuuter, jaht või kalapaat. See oli see maailm, mida me oleme harjunud tavaliselt välismaistest filmidest nägema. Inimesed peavad seal elamiseks ikka mega rikkad olema. Uhked valged kõrged luks majad ja kuldse rannaliivaga rannik iseloomustabki ilmselt kõige paremini Surfers Paradise´i. Ööseks plaanisime jääda oma vanasse mõnusasse parklasse ranniku ääres- Tugun´is. Seekord ajas meid sealt rannikuvalvur ära, küsides, et ega me sinna ööseks ei plaani jääda, et trahvid onju päris kopsakad. Õhh.. tasuta öö veetmisplaanid luhtusid, pidime nüüd kiiresti leidma mõne karavanipargi, mille office polnud veel kinni pandud selleks ajaks- Võimatu! Sõitsime pimedas mööda Coolangattat ringi ja otsisime olematuid karavaniparkke, mida tavaliselt leidub kõikjal. Seekord ei olnud midagi näha ja kõik olid kinni :/ Loobusime selleks korraks ning meie tasuta ööst sai 50$ öö motellis. Vähemalt oli järgmiseks 12ks tunniks meie käsutuses pehme voodi, oma köök, tv ja vannituba. Oi kui mõnus :) Autos elades oskab sellist luksust väga hinnata :) magasime oma eriti sügava ja pehme une ära ning oli isegi kahju edasi sõitta. 

Brisbane´s

Hommikune tee viis meid edasi Brisbane´i poole. Algul plaanisime sellest mööda sõitta aga vaatasime ikka üle, kui juba teele jääb siis.. tuleb minna. Jäime linna äärsesse karavaniparkki lausa 4ks päevaks, sest esimene päev meie katse linnaminekul ebaõnnestus. Pidime minema ühistranspordiga, et mitte ebameeldivalt kalli parkkimise eest maksta või mõne muu keerulise liikluse jamaga tegelda. Ilm tõotas tulla kuum ja selge. Jõudsime bussipeatusesse, kus selgus, et buss sõidab iga tunni tagant ning sekund hiljem hakas lahinal padukat sadama.. tilkusime nagu 2 märga koera tee ääres. Enam ei tundunud eriti lõbus linna minna.. Seega esimesel päeval kasutasime ära mugavustega karavanipargi mõnusid- mängisime tasuta tennist, lauatennist ja puhkasime, shoppasime lähedalolevas kaubamajas ringi. 

Teise päeva katse nurjus samuti.. olime teel targemasse bussijaama, kust pidi kergemini bussile saama, kuid auto tegi kahtlaseid arütmilisi helisid, mis sundis meid leidma esimesel võimalusel mõne autoremondi töökoja, et probleem kiiresti lahendada. Auto võeti 5ks tunniks käest ära ning kuna me olime just äärelinna kandis, kus ei olnud suurt midagi peale sama suure kaubamaja ja puuviljaäride jms asjade, siis pidime jällegi mõned tunnid aega surnuks lööma. Paari tunni pärast istusime raamatut lugedes juba remonditöökoja ees ja ootasime, et auto korda saaks juba. Tööline tegi katseringi ära ning näitas meile naeratavaid pöidlaid- kõik korras ning pidi ainult mõne juhtme ära vahetama. Õnneks polnud midagi väga hullu. Sõitsime hoopis kinno ebaõnnestunud Bradley Cooperi filmi vaatama :) Suur kinomaja, 17$ pilet, hiiglaslik saal nagu Solarise suurim saal ning filmi vaatajaid oli kõigest 8 :) nice ! Welcome to Australia! :) Suurustuse hullust on siin igal pool tunda. 

Kolmandal päeval õnnestus meil linna sõita. Bussiga reisimine on seal üsnagi levinud, sest maanteede kõrval viib täiesti põhiteest eraldatud kahesuunaline bussi „maantee“, kus sõidetakse vahest et kiireminigi kui autodega (vähemalt 100 km / h). Bussipeatused on paari kilomeetriste  vahedega, nii et inimestel on võimalus oma linnaosas tulla bussilt maha, kõndida kõrvalolevasse suurde autoparklasse ning sõitta autoga koju. Väga mõistlik.. ning kesklinna tänavapildis näeb ikka võrdlemisi väga vähe sõidukeid. On palju suuri teid, mis viib linnast läbi, kuid need pole metsikult täis nagu Tallinna tänavad. Linn ise tundus väike, muhe ning kompaktne. Väga kõrgeid ja erilisi ehitisi polnud, tegemist oli väga lihtsa jõeäärse linnaga. Meile meeldis isiklikult Sydney rohkem selle roheluse ja vaatamisväärsuste poolest. Oli kuidagi sümpaatsem. Kõige rohkem tahaks ikka mainida inimeste ülivõrdelist sõbralikkust ja abivalmidust.

(kerge näide: Mihkel küsis bussipeatuses ühe noormehe käest, kust ja kuidas buss läheb ja kuidas piletit saab osta?.. Noormees seletas kõik ära. Bussis istus ta meist eemale. Mõne aja pärast istus meie taha ning küsis, kas me ikka teame kus asuvad linna põhi vaatamisväärsused, näitas kõik kaardil ära :) . Istus tagasi kaugemale oma muusikat kuulama. Mõne minuti pärat tuli tagasi ja küsis murelikumalt, kas me ikka teame, kust ja kuidas me linnast sama bussiga tagasi saame ning näitas/ rääkis ka selle kõik ära :) Meeletu! Nii lahe :) Täiesti suvalistel inimestel on nii palju abivalmiduse tahet, et aidata ka omavanuseid turistihakatisi :) ja ta oli veel nii sõbralik ..  Täiega vahva ! :) 

Noosa Heads

Järgmisel hommikul sõitsime plaanitud Noosa Heads´i poole, mis jäi hea paarsada km põhja poole ranniku äärde. Meeletult väike nunnu troopika linnake, kus on nii palju autosid liikvel, et lihtsalt ei mahu ära kuidagi, ei sõitma ega parkkima. Parklad on pilgeni täis ja väikse linna kohta on ikka liiiga palju inimesi. Pisike, armas ja eksootiline. Käisime rahvuspargis ringi jalutamas, rannikuäärne vesi oli täiesti selge, inimesed jalutasid surfilauad seljas oma lemmik surfi koha poole. Käisime pehmet Kopenhaageni jäätis söömas, surfiklubi kohvikus näksimas ja ranna promenaadi nautimas. Põhitänaval ühe täiesti tavalise puu alla oli kogunenud mitmeid vaatajaid ja kõik näitasid sõrmedega üles, et seal nagu oleks midagi. Käisime all vaatamas- ei näinud.. ei tea, suva siis :) .. mõne aja pärast tulime tagasi, ikka oli palju vaatajaid.. küsisime siis seekord, et mida nad seal uurivad nii väga. Kõrgel puu latvas magas suur püüton, kes olevat just mõni hetk tagasi väikese possumipoisi alla neelanud. Teda oli väga raske näha, sest ta põõnas just täiesti tipus ja lehtede peal kuidagi. Näha oli ainult paksu kere ja mustrit.. uhh kui jälk :/ Vahva tõesti,.. linna peatänaval restoranide kohal. Njämm kui keegi järsku süües seda märkama peaks. Mõelda vaid.. püüton.

Mõni puu edasi, teisel pool teed jäid inimesed jällegi ühte puud vaatama.. mõtlesin, et mis seekord siis .. aga õnneks nägime palju palju nunnumat vaatepilti- väike keras koaala magas eukalüpti otsas. Oeh.. nunnu! :) Nii palju põnevusi korraga.. 

Ahhaa.. tuli meelde.. et Brisbane´i kõrval olevas karavanipargis nägime oma järgmist madu.. õhtul sõime BBQ alal ning naine oma kahe lapsega jalutas meie kõrval olevatesse pesuruumidesse kui ta järsku täiega kiljuma hakas ja ühe koha peal ehmatusest karglema.. lapsed hüppasid kõrvale ning oli näha, et u 30 cm-ne ussike väänles seal ringi.. naine oli nii ehmatanud olemisega, sest ta astus talle hüpates kogemata pealegi. Jõhker! Naine kutsus kohe oma mehe appi ning siis mõtlesid Mihkliga juba mida edasi teha.. ajasid selle väänleva ussi kuidagi prügikorvi ning toimetasid ta minema. Ei olnud mõtet ära tappa, sest tegemist ei olnud mürgimaoga. Ema oli lastega juba kiiresti oma telefonist välja otsinud, mis madu see oli.. Whitegrown head?.. võeh! 

Hervey Bay Pier

Noosalt sõitsime edasi Hervey Baysse, kus plaanisime teha 1-2 päevase tripi maailma tuntud ja suurimale liivasaarele- Fraser Islandile. Jäime Hervey Baysse päris pikaks ajaks, sest ilmad ei olnud just kõige soodsamad nii troopilise saare jaoks. Esimene päev tiirutasime ringi, teine päev plaanisime ühe päeva tripile minna.. pidi olema enamvähem kõige soojem päev nädalas.. Ei olnud.. vihmane oli ikka ning läbipaistvas vees ujumisest ei tahtnud meil midagi välja tulla. Oleme aru saanud, et siin maal ilmateadet küll uskuda ei tasu.. no kohe üldse mitte. Kogu aeg ennustatake kuuma selget ilma.. on aga täis vihmane ja tuuline. Suveperioodil, novembrist- aprilli lõpuni ongi selline aeg, et kogu aeg on küll üsnagi kuum aga tihti sajab .. Talveajal maist- oktoobrini, on 25++ kraadi ja valdavalt täiesti kuiv.

Pelikanid

Hommikul korjati meid YHA eest peale, sõitsime praamiga üle lahe ning meid ootasid ees väga lahedate giididega maastur tuuribussid. Maasturbussid siis selles mõttes, et need olid nagu rekad, sama kõrged ja mille tagumine osa oli ümber ehitatud bussiks. Maasturbussid on saarel olulised, sest kõik teed on ainult liivateed. Mõnest kohast tuleb üle kiviranniku sõitta jne. Bussis pidi turvavööd peale panema ning bussijuht hoiatas „hüppelise „ tee eest. Esialgu oli raske uskuda, et mis hüppeline see ikka olla saab.. aga siis hakasidki sõidu peal pead päris kõrgele hüppama.. sõitsime läbi suurtest liivaaukkudest ning siis sai turvavöö funktsioonist ka paremini aru :)

Maasturbussid 

Olen siiamaani õnnelik, et mul seal süda pahaks ei läinud, sest päris mitmed olid rohelised näost ning ühel naisel oli süda nii paha, et ta lausa nuttis. Esimene koht, kuhu jõudsime oli saare Central Station, kus vaatasime üle täiesti selgelt läbipaistva veega Wanggoolba oja, mis läbis selgelt lopsakat vihmametsa oma liivasel pinnasel. Teiseks sõitsime tuntud Lake McKenzie juurde, mis pidi olema eriti lumivalge liivaäärsega ning hele-helesinise läbipaistva veega järv (piltidel lausa ahhetama panevalt sinine!). Siis kui meie sinna jõudsime.. oli see järv vihmavett pilgeni täis sadanud (eelnevatel nädalatel on meeletus koguses vihma alla tulnud), valgest liivaribast polnud pikalt juttu..kõik oli vee all .. isegi selle äärsed väiksed valged teepuud. Päike ka ei paistnud, mis oleks vee pinna eriti heledaks löönud.. Oeh, ilma jäime seekord sellest eksootikast :/ 

SS Maheno laevavrakk

Sõitsime edasi- Sööma! :) Ikka kõikke raha eest- buffee!!! See tähendab bäkkeri jaoks ainult ühte- makstud raha eest maksimaalset pugimist ja võta natuke kaasa ka! Niii hea oli.. kõik see toit! :) mmmmm. Päästis tripi esimese poole päris korralikult :) Teine pool tripist viis meid mööda 75-e miili randa SS Maheno kruiisilaeva vraki juurde, mis oli Teise Maailma sõja ajal kaldale uhtunud. Päris pirakas laev, millest olid praegu ainult jäänused järgi, kuid võimas vaatepilt siiski.  Sealt edasi jõudsime Pinnacles´i värviliste liivakiviküngaste juurde ning Eli oja juurde. Eli oja oli järjekordne kristallselgelt läbipaistva veega oja, mille kulgemis stiili nimetatakse Euroopa veeparkides „metsikuks ojaks“. Seal võis ujuda niisama ja ka oma ujumisrõngaga jms-ga.. väga mõnus :) 

Pinnacles liivakünkad

Ning saigi meie maasturbussireis alustada teed tagasi, kust tulime. Sõitsime mööda ookeani äärset rannikut, buss kihutas, inimesed imetlesid randa.. päris ekstreemne sellise vahendiga mööda veepiiri kihutada .. mõnes kohas oli hästi kivine tee nii et pidi päris ettevaatlikult üle sõitma, mõnes kohas oli tagasitulles vesi juba kõrgemale tõusnud ning tee veidi läbimatumaks muutnud. Sai ikka lainete pritsides läbi sõidetud. :) Tee peale jäid veel uitavad dingod (Austraalia metsikud koerad, kelle eest peab end hästi hoidma ja toidud autosse pakendatuna jätma). Põnev :) Kängurusid seal saarel ei elagi.. niiet dingod olidki ainsad wildlife loomad, keda kohtasime sel teekonnal. 

Eli Oja

Paar päeva veel puhkust Hervey Bay´s ning viimasel päeval oli mul plaanitud teha oma esimene avavee ujumisvõistlus kaasa siin samas linnas. Seekord lõpuks ometi joppas täiega ning võistlus toimus samal nädalavahetusel ja samas linnas, kus me parajasti olime. Tegemist oli Hervey Bay Surf Lifesaving Clubi poolt korraldatud Ocean Swim seeriavõistlusega- Splash for Cash, 1,6 km. Distants polnud pikk.. ei plaaninud kohe 3,4km-le minna, kui pole siin pikka aega ujunud ja veel ookeanis. Esimene „warning“, mida võistluste infost lugesin oli see, et ujumisel võib kohata mitmeid vahvaid veeloomi nt: merimadu, erinevad meduusid, haid, delfiinid, „sea cucumber“, „stonefish“.. jms. Korraks hakasin juba registreerimises kahtlema, kas ikka tahan jännata nendega. Mihkel suutis ikka ära rääkida, et pean selle lõpuks ju ära proovima.. ega mul palju üle ei jäänudki.. pidin minema startti, tahtsin ju nii väga juba ammu :) 

Splash for Ca$$$h

Stardipäeval sain kätte oma 45$ eest soetatud stardivarustuse.. Swim pluusi, titeroosa ujumisvesti (millega mind vees hästi näha on kui midagi peaks juhtuma), spordijoogipudeli, ujumismütsi, triatloni reklaamnänni jms :) Sain kohe silma jääda oma rahvusvahelisuse poolest .. pole seal veel ükski eestlane varem võistelnud :) Jess! Stardiks valmistusin nagu Eestiski, täpselt sama sõbralike ja vahvate pikamaa ujujatega koos. Kõndisime startti 1,6 km mööda rannikut ning paduvihmaga antigi meie stardipauk. Ei osanud midagi oodata ja püüdsin vähe mõelda vee-elustikule. Suu kanget soolavett täis püüdsin kohalike ookeanihaide vahelt läbi murda.. oli tunda, et kaua pole ujunud, triitseps ja õlad jäid nii pagana kangeks ja nii väga püüdsin mitte vee maitse peale mõelda. Korraks kui igav hakas poole ujumise pealt, jõudsingi vee maitse mõtteni ning väike okserefleks tahtis kohe üles tulla.. hakasin köhima ning tõmbasin pea püsti hingamiseks. Aga ei ole siin mingit hingamist.. sain kohe konkurendi käest käega võmmu kuklasse ning neelasin hea suutäie soolavett alla..

3mas koht :)

 mmm! :) Õõvastava tundega kurgus, pidin kiiresti järgi ujuma jälle. Ujumine tundus nii pagana pikk aga õnneks sain 26 minutiga lõpetatud. Ei olnud pikk distants ja isegi mitte hea aeg.. aga tehtud ta sai jälle üle pika aja :).. aga päris mõnus oli ning selgus, et sain ka 3nda koha :) Ei tea mis ime läbi.. aga sain oma seni kõige armsama ja värvilisema medali! Lõppkokkuvõttes ei näinud mingit elukat kusagil,..vist.. natuke tundsin ujudes kõrvetavat mõnes kohas naha peal aga mingit märkki pole ega midagi. Väiksed meduusid olevat siiski ringi ujunud aga õnneks midagi ei juhtunud kellegagi :) Täiega lahe ujumine- Lähen teinekordki ! 

Viimane võistleja

Nüüd oleme 2 päeva väikeste vahepeatustega üsnagi järjest põhja poole sõitnud. Sõitsime läbi rummi pealinnast Bundabergist, tehaslinnast Gladstone´st, loomaliha pealinnast Rockhamptonist. Rockhamptoni lähedal käisime Koorana krokodilli farmis, maailma kõige esimeses ja Aussi suurimas krokofarmis, kus elab üle 3000nde krokodilli. Tegemist on suure farmiga, kus pereisa on farmi asutaja, lapsed töötavad igapäevaselt farmi giididena, kes tutvustavad inimestele krokode eripärasid, eluviisi jms. Nägime ära üle 5meetrise paksu krokodilli .. pirakad ikka.. need loomad ei ole armsad aga farmikülastus ise oli väga lahe käik :) Oluliseim, mis teada saime oli see, et krokodilli nähes tuleb kohe selg keerata ning samasse suunda tagasi joosta, kus tuldi. Kui joosta teistesse suundadesse, siis ei tea kunagi, kas joostakse järgmise krokopesa poole või mitte. Puu otsa ei tasuvat kroko eest ronida, sest nad suudavad püsida söömata 6 kuud ja joomata 4 kuud :)  Krokodillid jahivad maa võnkumise järgi.. kui kuulevad inimest nt kusagil vee ääres sahistamas, siis tõenäoliselt võivad nad täpselt selja taga paari meetri kauguselt teda juba jälgida mõnda aega ning sobival hetkel kiiresti rünnata. Saime puutuda väikest krokodillibeebit, nii meetri pikkust süles hoida ja pilti teha.. väga pehme kõhualusega loomake, kellest kasvab ikka tõeline suur jõemonstrum välja. Lisaks saime teada, et soolavee krokodillil on maailma parim ja kõige vastupidavam nahk. Saime seda katsudagi, see oli nagu rulli keeratud üli raske pruun riba kõikkide nende teravate sakkidega. Nahka haamriga tagudes kõlab ainult pleki kolin. Kohvikus sai ka krokodilli liha proovida (ligi 20$ eest), mõtlesime selle peale aga kohvik suleti üsnagi kohe juba peale meie tuuri lõppu  Oleks ju võinud ära proovida küll.. üsna eksootiline. Krokodilli oleks saanud proovida isegi kebabina, steigina, ribidena, burgeri vahel, küpsetisena jms :)..mõelda vaid.

Lorikeet´id

Õhtul jõudsime kohta nimega Emu Park, kus sõime õhtust ning veetsime öö sääserikkas karavanipargis.. hommikul tegime jooksu ookeani ja järve ääres, mis olid lühikese kanali kaudu ühenduses. Meeletult ilus koht! Eelmisel päeval nägime isegi delfiine ookeani ääres hüppamas.  Sõitsime edasi Yeppooni ning sealt 350km kaugusele Mackay´sse. Pikk päev- pikk sõit. 

Terve päev puhast sõittu, mille jooksul mina kirjutasin kõrvalistmel vaikselt blogi juba. 

MacKay´sse jõudsime napilt enne päikese loojumist. Jätsime auto üsna ebamugavasse rotikasse karavaniparkki ning jalutasime paari kilomeetri kaugusele kesklinna. Polnud midagi erilist, mõndades linnades on nii raske kesklinna eristada äärelinnast.. kõik nägi sarnane välja.. õhk oli umbne ning ei jätnud eriti kutsuvat muljet. Ostsime tee pealt 8se jäätise paki ning vantsisime jäätist limpsides tagasi „koju“. Järgmisel päeval sõitsime ranniku osa läbi, polnud just kuigi muljetavaldav paik. Otsustasime edasi minna. 

Päike tõuseb meie lemmik kämpimispaigas

Jõudsime u 50 km kaugusele jäävasse meeletult ilusasse karavaniparkki- Seaforth´i. Kuna me ostsime omale just uue raamatu, mis juhatab meid tasuta või eriti odavatesse peatumiskohtadesse/ karavaniparkkidesse, siis leidsimegi „5 tärni“ koha otse oma teelt. 5 tärni siis tähistab seda, et see koht asub väga ilusas kohas ning seal on olemas pesemisvõimalused, ilus vaade jms kõigest väga väikse lisatasu eest. Parkkisime auto u 30m vee piirist. Esialgu sõitsime sinna plaaniga üheks ööks jääda. Lõpuks olime terve nädala ja elasime ära kogu oma toiduvaruga, mis meil juba kaasas oli (arvestamata, et jääme sinna nii kauaks). Kui toit juba otsa sai,.. pidi edasi liikuma. 

Välibassein

Seaforth on pisike suurtest teedest ja linnamelust eemal asetsev rannikuäärne külake. Selline meeldejääv väike paradiis. Igal pool kasvasid kookospalmid, latvades siristasid väikesed värvilised lorikeedid (pisikesed papagoid), kes käisid süüa lunimas. Neid sai isegi oma käe pealt sööta kui hoidsin saia tükikesi käes.. lendasid huvitatult käe peale istuma.. pigistasid oma varbad mulle naha sisse ning õgisid nagu said. Meeletult armsakesed. Eestis võib vist tänava tuvidega sama teha ? :) 

8-jalgsed mini-krabi-sõdurid

Seal puhates, õppisime tundma ookeani tõusude ja mõõnade võlusid. Nimelt seal oli rannas võrguga ääristatud ujumisala, mis tõusu ajal oli vähemalt kuni puusadeni vett täis, mõõna ajal aga täiesti tühi. Tõusud ja mõõnad mängisid suurt rolli ka seal lähedal olevale saarele pääsemise osas. Tõusude ajal sinna rada ei viinud ning ise vette minna seal ei tohtinud (jellyfishid, haid), mõõna ajal tuli vee alt välja u 30m laiune kivine rada, mis viis saareni. 

Seaforthis

Kohalikud

Sellid

Otsustasime, et 1 päev läheme sinna päevaks saari avastama. (seal oli 2 lähestikku saart koos) Ühe saare pealt oli võimalik teise saare peale minna (kui pole tõusu). Muretsesime kohalikust poekesest omale tõusude ja mõõnade kaardi, et olla kursis, millal vesi uuesti tõuseb ning mis ajaks peame kindlalt tagasi olema. (tõusud ja mõõnad erinevad kogu aeg nii ajaliselt kui ka meetritelt) Matk saarele oli täiega lahe seiklus. See oli nagu avastamata ja inimestest puutumata saar, ronisime võsas mäetippu, et näha vaadet- võimas! Väga väga võimas ! kõige ilusam koht Austraalias, kus seni käinud oleme. Vaikselt jalutasime teisele poole saart, kust viis u 1-2 m laiune kivine tee teisele saarele. Tundus, et vesi hakas vaikselt juba tõusma. Tegime oma tripi teise saare tippu ning avastasime kerge paanikaga, et meie teerada tagasi esimesele saarele hakab vaikselt vee alla kaduma. Üsnagi kiirustades püüdsime teise saare tipust alla ronida ning pooleldi vee all olevat kivist rada ületada.. plätusid varba otsas lohistades sääreni vees olles, saime lõpuks ohutult üle ja läksime teise ületus koha olukorda kontrollima. Õnneks oli tee maismaale tagasi veel üsnagi puutumata ja piisavalt lai. Sõime suure kaljunuki all lõunat, püüdes oma kehaliikmeid võimalikult päikese käest varjata. Päike oli ikka no kõrvetavalt kuum,.. kui varvas jäi varjust välja siis oli ikka selline tunne, et väike paneb kuumast kohe pildi ka kotti.

Mõõna ajal pääs Seaforthi saartele

Kalju all

Nii me siis seal nädalakese puhkasime- lugesime, lebotasime, jalutasime ringi, käisime jooksmas.. see oli päris puhkus.

Sealt edasi sõitsime juba teada-tuntud Whitsunday saarte poole. Esimene peatus pärast Seaforthi oli meil Cedars Falls. 

Cedars Falls

Ülimalt ettearvamatus kohas.. täiesti suvalise metsa sees, mööda kruusateed jõudsime eriti poppi kohta. Leidsime eest väikse maagiline kosekese, mis langes troopiliselt rohelisse veekogusse, kus oli võimalik isegi ujuda. Vau! Nüüd juba tundus, et oleme jah Troopika joone ületanud ja jõudnud päriselt ka paradiisi. Selliseid kohti näeb ju ainult tv-st või unenägudes! Võimas! :) 

Lõpuks jõudsime ka Airlie Beach´i, mis on nagu väravlinnaks Whitsunday saartele ja Great Barrier Reefile. Lisaks sellele koosneb Whitsunday 74st erinevast troopilisest saarest. Vähemalt 100st erinevast tripi võimalusest, valisime välja omale lühitripi, mis koosnes kõigest põhilisest. Kuna eriti kalli raha eest päris pikale paadi tripile ei tahtnud minna, siis võtsime ühe päevase tripi koos lennu- ja paadisõiduga, snorgeldamiste ja asjadega. 

Big Fury´l

Whitsunday saared

Snorgeldama !!

Hommikul vara võeti meid peale, viidi väikesele lennuväljale, kus tehti kiire lennuki ohutus tutvustus ning istusime oma väiksesse kaheksa kohalisse lennukisse nagu lendavasse purkki. No ikka eriti kitsas masin.. Üsna jube oli alguses.. polnud varem nii väikese asjaga lennanud.. kõigil klapid peas- jagas noor silmapaistev meespiloot meile infot kõige kohta, mida vähegi ümbruses oli näha. Meid lennutati üle mitmete tuntud Whitsunday saarte, Hill Inleti jms. Meeletu- meeletu.. sõnatuksvõtvalt võimsalt ilus! Uskumatu, et kõik see paradiis, India ja nt Baltijaama turg ja sellised kohad jäävad ikka ühe ja sama planeedi peale. Ulmeline lend kestis küll kõigest 25min aga nägime ära palju sõnadega kirjeldamatut. Saime omale üldpildi suure tähega Paradiisist. 

Hill Inlet

Järgmiseks sõidutati meid juba kiirpaadi peale „Big Fury“, mis viis meid kõige pealt saarte külje peale korallriifidele snorgeldama. Päikest küll kahjuks eriti palju ei jätkunud selleks hetkeks.. midagi ikka nägi õnneks. Esimese vettehüppe peale, ütles üks mees, et seal on ikkagi need väikesed Irrukandji´d (väikesed jellyfishid) veepiiril ujumas, mille peale Mihkel eriti hea meelega enam vette ei tormanud, sest ta otsustas eelnevalt siiski mitte ujumisülikonda rentida (meduuside hooaeg pidi selleks hetkeks läbi olema ning meile anti valida, kas rentida ülikond või mitte.. et raha kokku hoida ja mitte kahtlast kostüümi selga sokutada omale, otsustas Mihkel selle ostmata jätta) :) . Mina küll võtsin selle, kuid ega eriti kindel pole ju nii vette minna kui tead, et need mürgised olevused seal ringi ujuvad. Lükkasime oma varustuse selga.. lestad ja snorgeldamisvahendid ning hüppasime vette. Esialgu midagi ei näinud,.. ujusime ringi ja uudistasime riife. Tohutult võimas! Nii palju värvilisi koralle ja kalu. Üks päev peaks ikka riifil sukeldumas ka ära käima. Tegemist on ikka täiesti teise maailmaga. Mingi hetk hakasin märkama väikeste jellyfishide kogusid veepinna all, hirmutas päris korralikult ära, seda enam et Mihkel ei kandnud mingit ujumiskostüümi. Ja ronis paati ära.. ei hakka riskima.

Mõni hetk pärast seda nägime kilpkonna vee all ringi ujumas.. :) 

Whitehaven Beachil

Teine hetk sõitsime edasi, maailmatuntud Hill Inleti ja Whitehaven beachi poole. Tegemist on ühe maailma esikümne tuntud rannaga, mis on tuntud just eelkõige oma valge liiva poolest, mis sisaldab 98% puhast räni, andes liivale selle valge värvi ning erinevalt tavalisest liivast, see ei kuumene päikese käes üles ning selle peal saab ikka vabalt paljajalu käia. Hill Inleti rand on aga kõige enam pildistatud rand Austraalias ning Queenslandi kõige ilusam rand. Saime vabalt helesinises vees ujumas käia ning sõime eriti mõnusa lõuna teepuude all. Suured sisalikud käisid piknikuala piiramas, äkki saab ka midagi head kätte. Mõnda aega saime nautida enne kui tagasi hakasime sõitma. Jäime oma tripiga väga rahule ning arvatavasti iga üks, kes tuleb Austraaliasse, peaks käima kindlasti Whitsunday saartel ja Suure Korallrahu juures ära. 

Jätsime imeilusa Airlie Beachi ja Whitsunday saared seljataha ning suundusime edasi põhja - Cairnsi poole. Esimene suurem ettetulev linn oli Townsville. Tegin pärast pikka sõittu kõrvalistmel unemaailmas nokkides silmad lahti.. ei osanud veel midagi oodata. Teadsime, et pidime sealt läbi sõitma, käima ühe linnakeskse mäe otsas kindlalt ära ning edasi sõitma. Sõitsime infosse ning saime kaardi. Veidi järgi mõeldes, võtsime kohe suuna karavaniparkki. Mõtlesime, et mis see ka ära ei ole, jääme kuni homseni- ülehomseni, vaatame kuidas meeldib. Sõitsime mäe (Castle Hilli) poole. Alates mäejalamist kuni selle tipuni välja oli päris raske oma veteran autoga järge pidada kõigi nende kohalike sportlastega. Nimelt tee mäkke oli nii paksult erinevaid treenijaid täis, et meil oli lausa piinlik kui nendega, vana autoga põrisedes gaas põhjas, samas tempos üles püüdsime jõuda- endalgi hakas lõpuks irooniliselt naljakas. Tundus, et see oli erinevate sportlaste põhi treeningmarsruut. Jõudsime läbi suure vaeva tippu välja.. iga kord ju kardame, et selliste tõusude peale meie auto mootor juba enam ei hakka. 

Ja milline vaade avanes meile sealt... sõnatuks võttev. Castle Hill (selline kivine mägi), asub täpselt pm keset linna, kust avaneb vaade 5 km kaugusel olevale Magnetic Islandile, väiksele helesinisele lahele, ranniku äärsele ja igast küljest linnale, mida ääristavad mäeahelikud. Meeletult ilus koht ning lisaks sellele üli mugava suurusega, kõik tundus lähedal ning kättesaadav. Lemmik linn seni.. linn, kus võiks tõesti elama jääda.. ainus probleem on see, et siin läheb alates oktoobrist/ novembrist talumatult kuumaks.. 35-45 kraadi kogu aeg.. natuke liiga ekstreemne meie jaoks. Jah.. üks probleem on veel.. siin on väga raske tööd leida ning seda eriti veel backpackeril (isegi lihtsat nõudepesija või koristaja tööd, mis eeldab ka korralikku eelnevat kogemust ja kvalifikatsiooni ) :) 

1-2st päevast Townsville´s sai nädal.. nädalast sai 2 nädalat.. ning meie otsused ja mõtted/plaanid muutusid vähemalt iga tunni tagant. Meile meeldib see linn.. ei suutnud enam autoga karavanipargis elada ning mõtlesime, et otsime tööd. Käisime läbi kõik linnas olevad tööbürood. Enamusest öeldi „sorry, meil ei ole midagi pakkuda, siin on väga vaikne praegu“. Ootasime nagu jaksasime.. autos elamine hakas juba tõesti hulluks ajama.. emotsioonid kadusid ning kõik tundus tülppiv ja mõttetu juba. Muidugi me saame aru, et välismaal on väga raske läbi lüüa ning erialasest tööst bäkkerina unistada väga ei tasu (kui just ei ole koka, pagari või juuksuri pabereid vms). Ei ole kunagi tahtnud alla anda ja ei taha seda siiamaani, see tähendab, et midagi ju peab leidma,.. midagigi. Me teame, et oleme tublid ja hakkajad ning midagi peab leidma ka meile, sõltumata meie viisa staatusest. 

Lõpuks sai Mihkel kaheks nädalaks tööle ühte firmasse appi, kus ta on mehhaanik ning kruvis lahti suuri jahutusseadmeid. Talle täiega meeldis seal, jõi palju teed ja sai palju nalja omanikuga. Varahommikuti viisin ta tööle ära ning läksin ise oma tööd otsima jälle või siis teine kord pidi hommikuti paar head tundi raamatukogu ukse taga ootama, et see lõpuks avatakse ja oma asju tegema saaks minna. Terve päev tõmblemist igal pool linnas ning siis õhtul uuesti järgi talle. Viisin vist oma CV-sid igale poole üle kogu linna. Ei mingeid vastuseid.. vähemalt mitte positiivseid. Ikka küsiti, et „Aga Sa oled ju backpacker, kauaks Sa plaanid siia jääda üleüldse?“.. mis mul vastata on.. „olen küll bäkker, plaanin nii kauaks kui vähegi võimalik, .. tahan teha teise aasta viisat jne jne“. 

Aina rohkem negatiivseid vastuseid saades hakas üle viskama ning tundus, et ma lähen juba ise ka hulluks. Väga hulluks. Pole juba ammu- ammu ühtegi mõistlikku ning oma erialast tööd teinud.. mõnikord tekib selline masendav kahtlus hinge, et kas ma ikka teen õigeid asju.. kas see rügamine siin kaugel maal on seda väärt.. mis mõte sel kõigel on.. mida me saavutame sellega.. nii palju raskeid emotsioone tuleb hinge närima. Ajaga tekib selline tunne nagu oleks iseend ära kaotanud, ei tea enam, mis on õige ja mis mitte, mida teha ja mida mitte. Nii palju mõtteid ja emotsioone, et pea tahab otsast lennata :)

Et inimese moodi elamist proovida.. tekis meil mõte, et vaatame kortereid. Leidsime ühe ranna ääres, käisime vaatamas.. väga meeldis ning oli mõistliku hinna eestki. Paberimajandus läbi agentuuri võttis vähemalt 2 nädalat. Nad muudkui lükkasid seda edasi, käisime ülepäeviti küsimas, mis seis on.. kuid ei midagi asjalikku. Samal ajal me läksime iga päevaga juba aina hullemaks autos. Närvid krussis ning ei midagi toredat. Paar päeva enne kui kinnitus omanikult kohale oleks pidanud jõudma.. ütlesime agentuuris, et sorri..me siiski pigem ei võta seda korterit. Põhjus, mis pani meid siiski kahtlema korteri rendis oli see, et ta eeldas, et me jääme siia 6 kuuks ning kui tahame varem ära minna, siis maksame seni kaua nädala üüri kuni leitakse uus üüriline. NO EI ! Pidime mõtlema reaalselt mitte emotsionaalselt. Me ei teadnud, kas ja kuna me saame tööd.. me ei teadnud, kas meil on põhjust jääda Townsville´i pikemaks kui nädal või mitte. Kõik oli nii ebakindel. Mõni tund mõtlesime, et „OK, nüüd sõidame homsest edasi Cairnsi poole“.. „OK, ootame veel paar päeva või nädala“.. „OK, lähme uurima farme siin läheduses“.. „OK.. teeme midagi muud??“.. „OK, lähme homme Adelaide´i, seal ikka midagi on.. (3000 km lõunas)“... 

PS: ....... 7 nädalat hiljem oleme ikka siin. Ups :)

Üks päev saime tööbüroost vastuse, et meid soovitakse tööle kohalikule üritusele. Jap, nõus, sõitsime kohale, täitsime ankeedid ning läksime omale terassaapaid ja kollaseid tööveste ostma. Siin toimus Groovin the Moo muusikafestival, kus esines palju erinevaid bände üle riigi ja UK-st. Meie töö algas kell 9.30 õhtul.. pidime panema lava kokku.. peale minu nägin seal veel kahte tüdrukut tööl, muidu aga puhas meeste töö. ..(Mihkel töötas ka eelmisel õhtul kui lava üles ehitati, mind selleks ajaks ei tahetud.. kuigi olin hommikul valmis tööle asuma, ette teatamisega, et mind tahetakse ka- mõnikord on üsna lööv selline olukord, kus oled valmis endast suvalise töö peal parima andma ja siis öeldakse Sulle enne tööd, et sorri Sa oled naine, Sind pole täna vaja, tule homme vms või kas üldse??). Sel ööl töötasime kella poole 2ni nagu saime. Mina võtsin peamiselt lahti erinevaid prožektoreid jms ning tõmbasin juhtmeid lahti, panin kasti ning kruvisin mingeid suuri raame lahti.. Mihkel tegi kõiksugu vedamisi, tassimisi, suurte kastide autosse paigutamisi jne- meestetöid. Seal oli ikka uskumatult palju lontrusmehi tööl- mõni hetk mul tekkis ikka selline tunne, et isegi mina olen asjalikum seal :) Töllerdasid seal lihtsalt ringi ja püüdsid „midagi teha“.. täiesti saamatud- uskumatu. Aga no lihttöölised... vahepeal „aitasid“ raskeid raame hoida, ehk siis tegid näo, et hoiavad vaimselt raamist kinni. :) . aga no huvitav kogemus ja sai natukenegi lisa raha. 

Üks päev viisin Mihkli tööle ära, et ise minna hommikul vara juba raamatukogu ukse taha ootama. Mõtlesin, et ahh OK.. mul aega on täna.. teen siis põhi restorani tänaval enne ühe tiiru ära.. proovin siis veel natuke tööd küsida. Polnud mingit lootuse tunnet.. käisin ja uurisin neid restosid nii muuseas. Mõnda sammusin sisse.. ning selles ühes oli just huvitav Horvaatia härra kassa juures ja juba nägi mind.. hakasin juba kahtlevalt selga pöörama, et välja astuda viimasel hetkel kui ta juba tuli minu juurde ja küsis, kuidas ta aidata saab. Rääkisin talle siis ära, et otsin tööd ja siin mu CV ja kõik.. sain temaga hästi ja ilma probleemideta jutule. Jutu sees ja CV-d silmates tuli ka välja, et mul pole ka  eelnevat ettekandja kogemust ning arvatavasti päästis mind see, et olen kunagi varem tema kodulinnas Dubrovnikus puhkamas käinud ning oskasin seda maksimaalselt kiita. Jätsin temaga nägemiseni ning õhtul Mihklile järgi minnes.. ta helistas mulle ning küsis, kas jõuan tunni pärast tööle tulla.. õh eh öhh?? Ee.. Jaa, vast ikka :) (endal väike hirm sees,.. sest no ikka täiesti tundmatus minu jaoks.. + inglise keeles..) no mis seal ikka.. lähen proovin ära! ..mina ja Baaridaam/ ettekandja.. no proovib ära :) 

Käisin ja proovisin.. 

Issand kui kohutav! :D See oli neljapäeva õhtu, hullumaja! Ma ei teadnud midagi menüü sisust, alkoholivalikutest, mida ja kuidas küsida .. ja millal.. mitte midagi.. Rahvast oli meeletult. Ma ei teadnud, kuidas kõik see süsteem töötab.. visati nagu silmad kinni haidele söödaks. Boss tegi ainsa õpetuse mulle kassast- ja oi kui megakiiresti see käis. Näitas kõik nupud kiiruga ette ning küsis, kas sain aru.. mul ei jäänud suurt midagi muud vastata kui et „jaa muidugi.. ainult, et kui ise tellimuse sisse löön, siis ausõna, ei mäleta!“. Esimese õhtu jooksul pidin iga laua taga pm vabandama, et olen siin alles 5 min olnud, 10 min olnud, 20 min olnud.. „ma lähen küsin koka käest järgi“. Issand kui piiinlik see kõik oli. Õnneks ma suutsin oma sõbraliku huumoriga olukorrad päästa, kuid endal oli ikka nii pagana piinlik oma oskamatuses ja teadmatuses. Miks küll just kohe kõige raskemal õhtul.. võeh. Aga ma sain hakkama! ! Ma sain täiega hästi hakkama.. sain kiita ning juhataja jäi väga rahule, seda enam et esimene kord! Olin päästetud! Ilmselt ka kiired jalad ümber laua jooksmistest päästsid :) Sain omale tööd.. küll Casual kohana esialgu, kuid asi seegi.. vaikselt ju arenen. Töötan seal 4x nädalas kõige kiirematel õhtutel. Iga teine klient püüab välja nuputada, kust ma pärit olen. Pidavat olema väga erinev aktsent. Üks kord pakuti kohe esimese hoobiga üsna lähedale- Soome! :) 

Vahepeal leidsin ujumiskursusi uurides, et üks kursus korraldatakse 11.mai ka Townsville´s. Milline vedamine- ma pean sealt raudselt osa võtma, et saaks ka siin kvalifitseeritud. Kahe päevane 16 tunnine kursus maksis eesti rahas üle 5000nde.. pikka aega pidin leppima selle summaga, et see on mulle vajalik. 11.mai (minu sünnipäev) lähenes.. otsustasime ka tänu kursusele siia veel kauemaks jääda. 2 päeva enne kursust helistati, et jääb ära. No tore! Milline vahva uudis- kas miski siin üldse enam sujub ka või üldse mitte.. ? mh. Lükati siis edasi juunisse aga pole kindel mis kuupäeval.

24 ! :)

Vahepeal tuligi sünnipäev, 11. Mai. Mihkel tegi selle hetke Parima kingituse, mis hõlmas inimeseks olemist vähemalt sel ühel ilusal päeval. Võtsime toa katuse alla, ranna promenaadi äärses motellis, vaatega merele, käisime kinos Iron Man 3-e vaatamas (mis oli muideks- Super hea!), sõime mustika juustukooki, jõime head veini ning käisime õhtul restoranis mõnusat toittu nautimas. Väga väga muhe, lihtne ning nauditav päev- sai olla inimene, vahelduseks autos elamisele ja suurele kokkuhoiule. 

2 päeva hiljem tuli juba päris toimekas päev. 

Esmaspäeva hommik. Mul oli eelmisest õhtust tööl jäänud telefon hääletu peale.. ja just nüüd oli seal 2 vastamata kõnet ning kõnepostid. No seda ei ole siin maal varem juhtunud. Appi..mis seal olla saab. Võõrad numbrid.. ei osanud midagi arvata. Helistasin tagasi ühele.. kõne oli pärit Pizza Hutist.. taheti tööle. Ok, sobib.. sõidan õhtul läbi ja tulen proovin. Sobib! 

Kõne 2 pärines kohalikust Tobruki ujulast, kuhu viisin nii igaksjuhuks oma CV sisse, et küsida oma võimalustest ja mida tegema peaksin. Ju jõudis mu CV lõpuks ometi õige inimese kätesse. Issand kui õnnelik ma olin !!! Pidin järgmisel hommikul kell 9 oma ujumisvarustusega kohal olema. OK ! SOBIB! :)

Samal päeval otsustasime, et ok.. helistame ühe Guest House´i omanikule, et kas tal on meile veel vaba tuba alles. (käisime vahepeal ka teist tuba vaatamas, kui ootasime, et saaks korterisse sisse kolida). Omanik: „TUBA ON VABA NING VÕITE JUBA TÄNA SISSE KOLIDA !!! „Tuba oli üli mõistliku hinna eest üsna kesklinna ääres ja Castle Hilli külje all. Nädalas maksame ainult 95$, mööbel sees, köögid- vannitoad jms on jagamisel teistega. Pole probleemi- väga hästi! Lõpuks ometi päriselt katuse all.. vedasime kõik oma auto asjadest tühjaks.. uskumatu hunnik tekkis tuppa.. endle tundus ka uskumatu, et me oleme terve see aeg nende kõikkide asjadega ühes autos elanud. .. meeletu hunnik. 

Kell oli juba 3 pärastlõunal.. nii palju oli järsku uut ja huvitavat. Pidin samal õhtul veel kella 5ks juba Pizza Huti tööle minema. Kolisime kiiresti sisse ning sõitsin Pizza Huti, kus oli ka kiire õhtu ning minu õpetamiseks väga palju aega ei jäänud, ehk siis tsillisin seal rohkem ringi ja vaatasin, kuidas tööd tehakse.. püüdsin aidata nagu sain. Ei midagi normaalset. Töötan seal ka nüüd casual töötajana. Mõned kiired õhtud nädalas. Üks päev panid mind teisele poole linna asuvasse Pizza Huti tööle, olin nõus,.. sõitsin 30km vist edasi-tagasi. Ei olnud tore. Järgmine kord küsisin, kas võin siin kodu juures töötada,.. Jap.. Juhataja (indu jällegi) ütles, et jah tule homme, ja tule kolmapäeval.. kolmapäeval saad minna tee äärde suurt „Happy Hour´i“ silti hoidma.. mõtlesin, et no ok, mis see siis ka ära ei ole.. hea nali, nagu nii ei pea midagi sellist tegema. Ei uskunud :) 

Kolmapäeval tööle jõudes.. ei olnud enam nii naljakas.. ja ei olnud enam midagi uskumatut. Indu juhataja Joni andis mulle suure sildi kätte ning ütles, 1,5 h seal tee ääres.. u 30m sissesõidust.. „ee.. tegelt või ??“.. Püüdsin positiivseks jääda ning olukorda huumoriga võtta.. no davai.. teen ära.. õnneks keegi mind siin linnas ei tea.. suva. Ok. 

Seisin siis suur Happy Hour´i silt käes põhi tee ääres .. kell oli 15.30.. kell oli 15.35.. 15.41.. 15.49.. päike kõrvetas mu seljatagust, olin ju mustades pükstes ja punase töö pluusiga.. õnneks oli nokats peas.. ilgelt kuumaks läks.. tuul oli päris kõva..tahtis silti ja mütsi ära lennutada.. Ei, pean seisma ilusti tee ääres ja naeratama :) .. kell oli 15.55.. mõtlesin, et issand ma olen seal seisnud ühe koha peal juba 25min.. 1h ja 5 min veel.. Ok, teen ära, teen ära.. pole hullu. Selle aja jooksul pole midagi muud mõelda kui et .. kas ma tõesti lõpetasin ülikooli selle jaoks, et tulla välismaale PH Happy Houri silti hoidma tee ääres, kas ma tõesti pingutasin viimased 4 aastat nii kõvasti oma erialase ujumis/triatlonitreeneri koha peal selle töö otsa jaoks.. õhhh.. Päris ebameeldiv. 

Vahepeal tuli üks kaastöötaja mulle ütlema, et pean jääma kuni kella 17.30ni. Issand.. Isssand nagu.. 1,5 h veel???? Mingi nali?? .. Ok, ma olen aastate jooksul päris palju hääletanud sildiga nii Eesti kui ka Euroopa teede ääres .. aga seekord oli mul käes Pizza Huti silt.. mul on siiralt hea meel seekord, et keegi mind naljaviluks auto peale ei võtnud.. Kell oli 16.25.. olin peaaegu tund aega seisnud.. kui igavledes teisele poole teed silmasin.. ja oh üllatust.. minu oma noormees marsib teisel pool teed mööda (ta oli jalgsi teel Civic DVD laenutuse poole ning polnud õrna aimugi, et mina seal teisel pool teed end alandan). Mõtlesin, kas lehvitan.. aga mis kasu sellest on.. tipp tunni ajal sõitis nii palju autosid mööda ning müra oli suur, ta poleks isegi kuulnud kui ma oleks hüüdnud..issand kui masendav... „palju õnne Liilian“ :) Elu on ikka veel ilus.. ja seisin seal veel tund aega.. lüües aega nii surnuks kui seda võimalik teha on.. (mul polnud isegi telefoni, muusikat ega midagi).. lõpuks hakkasin oma spordikella nuppe näppima :) Jeah!  

Ausõna ma ei naudi seda tööd mitte üldse.. aga hetkel pole rohkem väga valikut kui tahame mõnda aega veel linnas elada. Õnneks ei vaata siin keegi lihttöölise peale viltu, mida on nt kahjuks eriti Eestis tunda. 

Nii et kui normaalset tööd pakkumisel ei ole.. tuleb leppida ka sellisega. Teame siin prantsuse paari, kes töötasid paar kuud nõudepesijana ja jäätise müüjana.. nüüd said siin Townsville´s sama töö.. kutt on endiselt nõudepesija ning tüdruk jätsi müüja :) Kusjuures isegi nõudepesija ja koristaja töö nõuab siin kõvat kogemust. Kusagile ei saa niisama. Mitmes kohas nõuab koristaja töö kindlaid pabereid. :) 

Tobruk´i ujula

Aga mis on kõige selle juures hea.. on see, et ma saan hetkel siiski ka oma erialast tööd praktiseerida. Kui nad mulle üks päev helistasid ujulast ning tahtsid mind järgmisel hommikul näha.. läksin muidugi kohale. Ei osanud midagi oodata, kuna ei tea mismoodi siin kõik töötab ja mida tegema pean. Ühesõnaga olin ujula peatreener Luciga vees, rinnunisügavas soojas lastebasseinis. Meie ees istus ääre peal 4 armsat jõnglast, kes kõik üks haaval end mulle tutvustades spidermäni, supermäni, ironmäni, bätmäni või möörmeidi vette hüppasid :) Olin julgetest hüpetest juba võlutud! Kõik oli minu jaoks üsna uudne. 1- 7 aastaste laste õpetamine käib vees! Ei ole mingit ääre peal edasi-tagasi jalutamist ning märkuste karjumist. Kõik on vägagi individuaalne ning füüsiline. Lapsed käivad kõigest kord nädalas (10 nädalat) 30min. Ja nad arenevad meeletult palju kiiremini kui treener õpetab lapsi vees. Nad on palju julgemad, enesekindlamad ja naudivad vett kordi rohkem. See on uskumatu. Ma pole Eestis veel kedagi näinud, kes õpetaks lapsi vees. (peale beebide ujutamise põlvesügavuses basseinis) See on müstika kuidas siin õpetatakse ja kuidas see lapse arengule mõjub :) 

Kuna vahemaad on siin võrdlemisi pikad ning meil mõlemil vaja erinevatel aegadel erinevatesse kohtadesse jõuda, siis pidin soetama endale kasutatud ratta. Õnneks ei maksnud palju (kõigest 80$), koos kiivri ja lukuda. Lisasin ka korvi :) Ratas pole just kõige uhkem aga veab mind igale poole ära kuhu vaja. Nüüd vuran sellega siin tihti ringi.. päike peakohal kõrvetab, vahepeal on ikka eriti raskelt palav.. kohe kuidagi ei taha koju jõuda..  

Siin maal nt ei ole erilist jalakäimise kultuuri.. Sa lihtsalt ei jõua mitte kusagile.. enne sulab keha asfaltile ära. Kõnniteid siin palju pole.. peamiselt ainult kesklinnas ja suuremate kaubanduskeskuste ääres.. kõnniteid pole isegi elamurajoonides. Keegi ei arvesta siin jalakäijatega. Kuna kõik autoteed ja tänavad on siin vähemalt lennujaama raja laiused, siis teede ületamine võtab üsna kaua aega. Kui valgusfoor tiksuma panna, muutub tee jalakäijale läbitavaks alles u 5-10min pärast ning siis on aega teha täpselt 13 kiiret sammu ja ei jõua ikka veel isegi mitte poolele maale teed ületades. Põhimõtteliselt tuleb joostes üle minna.. :)

Nüüd käin siin 4-6x nädalas iga hommikuti lastega ujumas.. kell 9 olen kohal, et 1,5-2h lastega praktiseerida vees. Olen peamiselt peatreener Luc´i treeningutes, teinekord ka teiste juures. Luc on ise ka pärit Prantsusmaalt, tuli siia kui oli 9ne. Siin on nii rahvusvaheline seltskond koos. Üks noor naistreener on veel Inglismaalt pärit. Täiega lahedad inimesed. Ja mul on nii hea meel nendega koos õppida. Kõik toimub minu jaoks üsna teistmoodi, lisaks sellele, et kõik toimub vees olles, on ju kõikke vaja õpetada ka inglise keeles.. kõik need väljendid kuluvad juba vaikselt pähe. Laste inglise keel tuleb veel selgemaks saada :) Eks ma ise ajan ka inglise keeles segast vahepeal :) .. katkine inglise keel ikkagi :) vähemalt saab siin väga kõvasti praktiseerida. Võib olla ükspäev saab meie praktiliseks kodukeeleks siin ka inglise keel.. uhh :)

Ja issand kuidas ma naudin seda lastega tööd, ma tõsiselt armastan seda! :) Saan sellest iga kord aru kui olen nendega koos vees.. nad pladistavad veega, sukelduvad ja teevad oma merineitsi või humpty dumpty hüppeid või ütlevad võidu „hiphophophoppoodomus“, et olla esimene vettehüppaja vms.. ma ei saa selle „töö“ eest veel mingisugustki palkka.. aga tunnen, et see töö on täiesti 100% minu jaoks. Tulen sealt ära hea tunne sees.. sõidan sealt ära olgu auto või rattaga.. naeratus näol.. palmid, soojus, päike.. rõõmsad inimesed.. kõik tundub nii muretu ja lahe. Raske on mitte naeratada.. kõik tundub nii ilus, kindel ja õige! Tahaks seda sama tööd ikka edasi teha kasvõi Eestis.. lastega vees (kui see oleks kuidagi reaalne, kus oleks soe vesi ja vastavad vahendid selle jaoks vees olemas), rakendada neid oskusi kuidagi.. ja eesti keeles, mis oleks hulga- no täiega lihtsam! 

Minu ujumiskursus tuleb nüüd alles juuni lõpu poole.. selleks ajaks pean tegema ära sinise kaardi (mis lubab mul lastega tegeleda) ning eraldi esmaabi ja elustamise koolituse sellele lisaks. Õnneks on mul peaaegu kõik kohustuslikud praktika tunnid lastega juba tehtud.. kuid käin ikka edasi.. mina ju arenen samamoodi iga päev :) .. ehk saab päris enda tunnigi juulis ära tehtud nii et Luc istub ääre peal ja hindab minu tegevust ja programmi lastega ning ütleb hiljem, kas sain läbi või mitte.. ning kas saan siis tööd või mitte. „we´ll see how it goes.. „ :)

Plaanisin siin hakata isegi Masterite ujumistreeningutes käima, kus on kõik üle 20ne aastased ujumishaid kohal. Terve 50m bassein, 8 rada on täis.. igal rajal vähemalt 5-6 ujujat. Kuna nende treeningud toimuvad minu jaoks ikka veel ebanormaalselt vara (kell 5.30 hommikul sulps vette), siis püüdsin end laupäeval (ainus päev, millal on enamvähem inimlikul ajal treening) kella 7ks treeninguks kohale venitada.. ja rühkisin üle pika aja sellises trennis kaasa. Sain teada, et pikamaa ujujate treeningud käivad iga hommik kell 4.30 juba.. ja peatreener (Luc) ärkab iga hommik kell 3.15 üles, et trenni andma tulla!! „Meu Deus“ nagu... Raske ujumisega tulid ka Head triatloniujumisajad meelde- täiega igatsen neid :) Sai end üle pika aja korralikult kohe välja rabelda seal :) Inimesed on endiselt väga sõbralikud ja seltsivad. Kuna kavadest arusaamine pakkus esialgu ja noh siiani natuke raskusi..siis kohe mitmed aitavad kohe välja .. pole probleemi. Ning kui hommikuti (nagu tavaliselt) ujuma ei jõua, siis lähen kella 9ks kohale, teen 2h lastega ujumisi ning ujun sama kava ära, mida teised juba hommikul tegid.. nii sobib palju paremini :)  ..sest no mina ja pool 5-6 hommikul või.. ujuma?.. mkmm.. :) Uni on soojem kui enne päikese tõusu külma välibasseini ronida. 

Nüüd on siin vaikselt nädalad edasi läinud ning Mihklil on tööd vähemaks jäänud.. töö, mis tal oli Workshopis, jäeti katki, sest mingi suur klient ütles üles oma projekti ning talle ei olnud rohkem tööd pakkuda. Kõik on nii aeglane siin praegu, väga väga raske on mingit tööd leida.. nüüd ta siin 2 nädalat väga aktiivselt tööd küsimas käinud, saatnud cv-sid igasse nurkka.. olukord muutub masendavaks ja väljavaated pole just kuigi head. Stressab siin vaikselt ja üsnagi otseselt.. söögiisu jääb väiksemaks kogu aeg.. ehk varsti tuleb midagi.. Nii mõnigi kord oleme saanud aru, et Working Holiday viisa teeb meie tööde kättesaadavuse ainult hullemaks. Korralike tööde peale ei taha keegi omale päkkerit tööle, kes võib iga hetk millal tahab ära minna..+ võib ühe koha peal töötada kõigest 6 kuud..  ikka eelistatakse kohalikke. Seda on mulle tunnistanud väga mitmed tööandjad. Seega meie üks eesmärk on saada siin lahti ka päkkeri staatusest.. ehk siis uurida teiste viisade võimalusi (sponsorviisa, skilled viisa.. jne ). Aga eks näeb, kas sellel kõigel on üldse mõtet ja kas me tahame.

Mihkel käis täna tööintervjuul, tundub, et neil on midagi pakkuda .. loodame, et tuleb midagi. Õnneks eelmisest firmast helistas ka Paul, kes tahab abi saada. Et midagigi.. :) 

Jaa paar päeva hiljem helistati lõpuks Mihklile ning pakuti kokkusaamisi.. lõpuks sai vähemalt mingitki tööd. Töö on rekkaga ringi sõita ja kipsplaate laiali vedada. Atmosfäär pole just otseselt hariv ja on isegi inimväärsest intelligentsist kaugel, kui kaks kohalikku kauboid suitsu kimudes rekkaga üks ühel ja teine teisel pool istmel akendest üle linna roppusi hõikavad ja kange mehehigi aroomipilve sees suguelunditele viitavat nalja veeretavad. Töö on raske aga raha tiksub. Mis teha :)  

Nüüdseks oleme siin Townsville´s 7 nädalat elanud. Meile meeldib- täiega meeldib! Maailma üks armsaim linnake elamiseks, kas nüüd kohe jäädavalt.. aga imeilus on see koht küll! Oleme harjunud oma armsa toaga mäejalamil, vaatega osale linnale ning teisel pool linna asuvatele Mount Stuarti mägedele. Oleme harjunud teisel pool seina kõva häälega seletavate prantslastega.. harjunud, et köögis süüa tehes söövad samal ajal meie endi keha vähemalt miljon sääske või paremal juhul tiirutab seal veel rohkem porikärbseid ringi (kust nad kõik tulevad?- no uksed on kogu aeg lahti). Enamus akendel on küll võrgud ees, kuid majal endal on siiski uksed alati lahti. Eriti vahva on dušši alla minnes avastada, kuidas üks mehe rusikasuurune heleroheline kärnkonn mind duššisegisti peal kõhuli lamades silmagi pilgutamata õndsalt vahib. Ebanormaalne eksole.. :) tavaliselt järgneb sellele, samal ajal konna pingsalt jälgides, kiire vaikselt riidesse panemine ning dušširuumi muudatus. Aga ka sellega harjub :) Oleme natuke rohkem harjunud, et meil kasvavad siin suures aias mandariinid, apelsinid, banaanid. Mõnus :) ja ikka veel saame käia ringi plätude ja lühikeste riietega.. nüüd „talve ajal“ on õhtuti natuke jahedamaks läinud, ikka nii 15 kraadi.. see tundub päris külm, eriti kohalikele, kes õhtuti lausa jopedes ringi käivad ning nina otsa sooja jope ääre sisse peidavad. 

Mida plaanime edasi teha hetkel?

Eks paistab.. sest plaanid muutuvad ikka tihti.. küll mitte ülepäeviti enam, kuid vähemalt iga nädal. Teame, et peame oma auto umbes kuu pärast maha müüma, sest meie rego ei kesta kauem ning vahetus jms parandused maksavad rohkem kui masin väärt on. Ehk siis kui saame ta maha müüdud on hea.. kui ei siis ei. Aga peame omale uue ratastel liikuva kodu vaatama. Vähemalt juulikuu peame siin veel vastu pidama.. saaksin tehtud oma ujumispaberid (kui hästi läheb) ning eks siis tuleb ka jälle edasi liikuda.. sõidame ilmselt Cairnsini välja.. otsime farmi jällegi, et natuke reisiraha koguda ning võtame suuna tagasi lõunasse.. kus on rohkem töövõimalusi ja kui ei joppa ikka kuidagi.. reisime veel ja veel.. töötame farmis, kogume raha ning siis vaatame, mis saab :) 

Postitaksin siia ka rohkem pilte.. kuid kahjuks on meie kaamera viimased kuu aega katki olnud ja seni aeg pole saanud ka uusi pilte teha.. panin siia pildid, mis meil vähegi leidub või saadaval on.

Mõnusat jaanipäeva ja sooja suve soovides,

Lillu ja Miku siit kaugelt Townsville´st! :)