Jõulud ja rabelemine

10-26.detsember

Viimase 10ne päeva jooksul pole ma veel ühtki sissekannet blogisse teinud, ei ühtki uut pilti, puhtalt füüsilise väsimuse ja ajanappuse tõttu. Kogu eelmine nädal kulges raske töö tähemärgi all. Iga hommik endiselt 4-7 aeg üles, õhtul 9-10 aeg magama nagu ikka. Sai tegeldud ikka mustikate ja kurkkidega. Ausalt öeldes on väga kõrini juba mustikatest ja silme ees virvendab neist kui põõsast näha. Korjatud põõsad täituvad uute tumesiniste ja priskete mustikatega kõigest 2-3 päeva jooksul! Väga võimas- tööd on igastahes palju juba ning kogu aeg tuleb võidu teha. Mihklit motiveerib kiiresti korjama kõige rohkem just raha, mind aga see, et ma ei taha jätta india jumbudele (nad on tõesti õudsad tüübid siin) liiga palju korjata ja püüan nende eest veel kiiremini topsid täis saada. Eelmine nädal tegime jälle rekordeid, 1 päev korjasime kahepeale kokku lausa 52 4- liitrist bucketi täit. Jube- jube- jube! Mul läheb mustikate nägemisest küll süda kergelt pahaks juba ning mustika põllule eriti hea meelega enam ei kippu. Teeks kõiksugu muid töid juba.. nagu ikka.

Nädala lõpuks, pühapäevaks, olime nii väsinud.. olime plaaninud ainsal vabal päeval küll randa pikutama minna.. kuid majast kaugemale me ei jõudnudki, keha ja vaim on selleks ajaks nii väsinud lihtsalt, et pigem tegime lõunauinaku veel ja lihtsalt lebo.. lugesime raamatuid ja ei midagi erilist. Hommikul tegime 2h tööd ka.. seekord siis korrastasime maja ümbrust. India rahvas on tuntud oma mustuse poolest ju.. nende riik on üsna prügi all. Seda on ka meie maja ümbrus! Maja seisab ühest küljest nö tikkude peal ning selle alla on nad visanud kõiksugu pahna alates koera konservi topsidest kuni katkiste remondivahenditeni. Ümber ringi on ikka väga-väga palju prügi. Olen neid ka palju jälginud, kuidas nad prügiga ümber käivad. Ükskord olime omaniku pojaga tööl.. samal ajal kui meie ümber saepuru hunniku rügasime, siis tema limpsis oma Pepsi plastik topsi.. pärast viimast tilkka, viskas selle tuimalt üle õla.. mina, suured silmad peas, ropendasin mõttes inglise keeles, kuidas talle sellepärast halvasti öelda saaks. Hiljem kui lõpetasime, toppisin tema Pepsi topsi talle auto kasti kaasa ning maja juurde jõudes võtsin selle välja ning küsisin temalt konkreetselt ja etteheitlikult, et mis ta arvab kuhu ta selle Pepsi topsi tegelikult viskama peaks.. tüüp vaatas mulle vastu sellise pilguga, et mis see tema asi on, kuhu see tops omadega jõuab.. Ütlesin etteheitvalt ja konkreetselt, et ta peaks selle prügikasti panema, mitte üle õla oma põllule maha viskama.. ütles selle peale, et „aga viska siis“. J ning ei teinud teist nägugi.. ja see on kõigest 1 seik nende prügikultuurist. Kõik joodud topsid lendavad põõsasse. Maja ümbert võib kõiksugu jama leida ning meid pandi seda Mihkliga koristama. Noh, vabalt, mis seal ikka, esiteks töö tunnitasu tiksub ja samal ajal aitame selle „sitamaja“ korda saada veidi. (Järgmisel päeval oli juba kõik samasugune nagu enne koristamist). Aga tõesti see on õudne, kus nad siin elavad.. (õnneks on meie tuba väga korralik.. meil on ainult sipelgate kerge sisseränne läbi aknaaugu, muud midagi-veavad mu küpsiseid ja vahvleid siit minema). Lisaks neil on oma 2 mini prügimäge siin metsa all, mis on kilekoti kraami täis. (nt kurgitaimed kasvavad kilepakendite seest välja, need kuhu me saepuru sisse söötsime.. hiljem kõik  vanad täidetud kotid rändavad sinna). Igastahes, iga kord kui näeme midagi prügiga seoses, siis kohe tahaks ikka halvasti öelda, sest need tüübid ei mõtle siin absoluutselt keskkonna peale (ilmselt nad pole kuulnudki taaskasutamisest, prügiKastidest, säästmisest jms).

Ühesõnaga oleme siin viimase nädalaga saanud aru, et mitte kunagi enam..me vähemalt püüame, et seda ei juhtuks.. me ei tööta india bossi alluvuses. Nunca mas! Tuleb välja, et neid tüüpe ei saa üldse usaldada! Esiteks nad ei pea aegades kinni, muudavad kogu aeg omavoliliselt reegleid, nad on täiesti otsustamatud tüübid, ebaviisakad ja haisevad.. matslikud ja süüdimatud. Ning KINDLASTI, kes uutest Austraaliasse tulijatest plaanib farmi tööle minna, siis ALATI tuleb kontrollida, kas teenitud raha ikka jõuab õigeaegselt ja kas üldse .. pangakontole. Ning, kes on kõigest 1-2-3 päeva tööl, tuleks küsida otse sularaha bossilt kätte.. sest töötajad vahetuvad siin kiiresti ja bossidel ei ole erilist süsteemi, et teada, kes kui palju korjas, millal ja mis tema pangakonto nr on! Tööandjaid ei saa usaldada.. tuleb ise kogu aeg uurida, mis on tunnipalk, millal palk kätte jõuab, mis kell täpselt tööga alustatakse jne jne. Väga lihtne on päkkeritele tünksi teha!  Väga paljudele, kes meil siit nt läbi on käinud viimase 3 nädala jooksul, pole palk ilmselt kätte jõudnudki (panga arvele).. oleme olnud siin 4 nädalat ja meie palgaga läks ka ikka korralikult aega.. pidi ikka pidevalt meelde tuletama, et oleks aeg või muidu.. võeh!

Rääkides aegadest mitte kinnipidamisest siis .. tihti me lepime õhtuti kokku, et mis kell hommikul valmis peame olema.. Boss ütleb, et hommikul kell 8 hakame korjama, selleks ajaks olge valmis ning enne seda magage pikemalt, saate 7ni ju. OK, hommikul kell 5.15 kuuleme akna all samme, see on naistööline Sundval, kes kutsub „Michael-.. Michael.. – are you coming to packing blueberries??! – Where are you, im still waiting for you..!“  - GREAT! Nad elavad ühes suures majas koos, kõik indud ja nad ei suuda omavahel suhelda sel teemal, et mis kell meie siis valmis peaks olema.. muidugi me pidime end püsti ajama ja 10 minutiga lattu mustikaid pakendama minema, sest muidu on mingi arusaamatus jälle! Pidevalt me hakame kas oodatust palju varem või oluliselt hiljem tööle.. väsitav. Oskaks nad omavahel vaid suheldagi sel teemal J

Lisaks tuleb tõdeda, et palju on siin prantsuse ja saksa päkkereid.. lausa enamuses. Pole veel ühtki eestlast kohanud. Palju on kohalikke indusid, kes näevad ikka väga tsurkad välja- ausõna. Vahepeal lausa ehmatavalt. Nendega on kogu aeg jama meil.. kuna ühed elavad siin nüüd meie majas kaa. Pidevalt viivad meie kraami minema siit köögist.. nii muuseas arvavad, et nemad võivad ka kõikki meie ostetud asju kasutada ja kapis olevat toittu süüa jne. Ükskord kõndis 1 meie küpsistega minu nina alt minema.. küsisin kus ta nüüd nendega enda meelest minna mõtleb, ütles, et Major (boss) palus tuua talle need (mis Mihkel olevat lahkesti lubanud?!?).. teinekord kaob keegi neist meie nõudepesuvahenditega ära ning hetk hiljem avastan nad meie akna alt pudeliveega ja vahtus svammiga nõusid pesemas- Oi kui tore! Üks päev pesin põrandat köögis ning see ruum on esimene, kuhu majja sisenev inimene jõuab oma sopaste jalatsitega. Lõpetasin just pesu kui noor indu koll oma mega sopaste (õues just kallas paduvihma ja siin muutub punane saviliiv  sopaks) tossudega plärts- plärts sisse kõndis! Õnneks ta ei jõudnud kaugele, sest ma seisin samal ajal pahase näoga mopp käes tema kõrval. Ja nad veel teevad näo, et nad ei saa inglise keelest aru.. samas kui oleme neid kuulmas küsimas küll inglise keeles jms. Vaatavad lamba näoga vastu ning ei liiguta karvagi, mõtlevad ilmselt, et mina olen loll hoopis. Toredad kaaselanikud- mis muud J Sakslastel on nendega hoopis rohkem jama, sest nemad elavad nendega ühes maja pooles .. indud elavad nende toa ukse ees (seal on 2 voodit ja mini kapp.. ei ust ega midagi- nagu koridoris elavad). Mõnikord sajavat lambist tuppa sisse ja „vaatavad ringi“. Lisaks pidavat kogu aeg wc-d täis laskma ning Karol olevat mitu korda seletanud ja näidanud, et nad nii ei teeks, sest majas on naisi ka ja ta ei kavatse iga kord vetsu minnes kõige pealt küürima hakata. Õudne arusaam igastahes.. ei oska neist midagi head arvata- kas nad on kõik sellised või??

Aga hmm.. midagi head ka? J Meil on meeletult palju lahedaid helisid siin õues.. mustikaid korjates teevad mõned linnud nt mõnda muusika remixi täitsa.. mõned huilgavad nagu šimpansid, teised krooksuvad kõrist vahetpidamata, kolmandad vilistavad niisama jne. Mõni vilistabki mõnda viisi ja nii uskumatuna kui see ka ei kõla- see hakab peas kummitama nagu pop lugu. Nüüdseks oleme me siin juba meeletult palju kängurusid ka näinud.. nad hüppavad siin igal pool ringi.. isegi mustika põõsaste vahel, käisime õhtul jalutamas maja ümbruses nii 500m raadiuses.. ning nägime vähemalt kümmet erinevat kängurut ringi hüppamas ja muru söömas. Oleme aru saanud, et nad pigem pelgavad inimese lähedust.. lähenedes või liigutades nad hüppavad kohe minema. Hääli nad ei tee üldse vist.. Väga kiftid loomad, kõrvad liiguvad ülitehniliselt ette ja kõrvale- plaks- plaks J Tahaks omale mõne ära kodustada, nunnu oleks J

Nüüd paar päeva on jälle möödas,.. see nädal sai otsa. Reedel tegime jälle pika päeva, lootes et nädalavahetusel ei tööta. Olime nii väsinud juba.. iga päev see nädal 10-12 tundi jutti, vahepeal ainult 30 min lõunapausi. Laupäeval oli meil kergem töö. Alustasime 5.15 hommikul kasvuhoones. Olime 4kesi, iga ühel oma käru vms asi ratastega sõiduvahend, kus me peal istusime. Sõitsime mööda kasvuhoone tee vahet edasi. Ühendasime kurgitaimi klõpsu ja nööriga ning sidusime noored taimed ümber nööri üles. Selline hea 6h tööd. Väga raske on ikka kui päike paistab peale. Väga väga kuum. Ja siis tuli kaua oodatud vihm! Meile pakuti just eelnevalt, et kui tahame, siis saame teise farmi minna mustikaid veel korjama aga vihm päästis meid täiesti.. vihmaga ei saa korjata ja taimede kuivamine võtab ka paar head tundi aega.. Ja nii oligi meil vaba õhtu!! Magasime 3-4 tundi lihtsalt.. täiesti zombiväsinud. Hiljem proovisime oma uut internetipulka- töötab! Vinge- nüüd meil on internet ka! J Sobib hästi! Saame kodustega suhelda vähemalt.

Pühapäev pidavat olema vaba päev- ei, töö päev. Töötasime siiski 7h veel.. kuna täna olid head prisked marjad ja tõesti täiesti täis põõsad, siis andsime tuld nagu vähegi jaksasime. Korjasime hea 23 topsi täis. Viimane võimalus üle 700 $ nädalas teenida.. ning tegimegi seda! Selle nädala teenistus jäi 723 $ ! Mis on selle töö kohta väga väga hea! Eelmised nädalad saime 300- 400- 500.. midagi ja nüüd üle 700 $..  aga töö tunde tuli ka ikka hunnikute viisi kokku. Marjade korjamise pealt on üsna keeruline rohkem saada. Selle hulka käib ka kurkkide tegevus ja pakendamise tunnid jne. Üsna jõhker. Ilmselt järgmine nädal on jälle kergem, sest jõulud tulevad ju ka peale.. nad tahavad ju ka puhata ja olla J Kuna teisipäev on meil vaba, siis plaanime teha mõnusa pikniku rannas kõige hea söögiga ning kahekesi. Saksa sõbrad juba broneerisid omale kõrval linnas hosteli toa, mis asub ranna ääres.. tahavad olla indudest natuke eemal- arusaadav kah. Afganistaani poiss jääb võib olla koju või läheb sugulase juurde Brisbane´i- ei tea kindlalt. Meid kutsuti ka Epu juurde jõulu õhtusöögile (Pärnu tuttav, kes elab perega Sydneys).. kahjuks see võtab jube palju aega ja raha, et tagasi Sydneysse sõitta siit L Muidu oleks superlahe.. seal ka teisi toredaid eestlasi koos nendega.

Eks näeb, kuidas meie jõulud nüüd kulgevad.. täna õhtul aga puhkame.

Esmaspäev, 24. detsember, boxing day (riigipüha), pidi tulema eeldatavasti lühike.. me eksisime rängalt järjekordselt- töötasime 12h! Võeh.. terve päev unistasime, et teeme kõigest paar tundi, pole hullu.. ja siis puhkame nagu jaksame, teeme jõulu sööki järgnevaks päevaks ja tsillime.. Ei, saime ikka mustikaid korjata, pakendada, kasvuhoones kurgi taimi nööri otsa keerutada.. õhtuks olime nii läbi, et suutsime aint vinguda ja ropendada oma ette. Ropendasime veel terve õhtu kui selgus, et meil pole majas vett enam- just, ei kraanivett, dušši vett ega midagi..Õhh! Mina sain eelnevalt dušši all käidud vaevaliselt nii et duššisegisti põhimõtteliselt purskas suvalisest suunast vett mu peale- nagu sülitaks. Hiljem tuligi välja, et vett pole. Nõusid pesta ei saanud ja Mihkel muhedalt naeratas, et tema oma on veel pärast tööd täiesti pesemata ja üleni higi-mustikane J Haaaa!!! Tore!!!  Meie missiooniks sai Mihkli pesemine.. täitsime kanistrid vihmaveega, mis on meil kättesaadavas kohas.. mina ronisin duššikabiini kõrvale tooli otsa ning tilgutasin talle 3 liitrisest kanistrist vett kaela, tema samal ajal švammitas nagu jaksas :D .. ja mida imet, .. saigi kõigest 3 liitriga hakama! Vau! .. Saaks ma ka.. Meestel on ikka lihtne. Mh.

Vajusime nägupidi patja..

25.ndat detsembrit alustasime sellega, et magasime kella 10ni.. issand kui hea see oli..mitte keegi ei seganud und.. koer ei klähvinud (võib olla klähvis, vähemalt ei suutnud tähele panna suure väsimusega), ükski tsurka ei karjunud akna all meid tööle, õues polnud tormi.. jne. Mõnus, kuid see ei olnud piisav.. keha on nii väsinud, et ei saanud voodistki püsti.. mõtlesime päeva jooksul randa jõulupiknikule minna, kuid see venis kuni kella 2ni vähemalt. Vahepeal oli veel lisa uinak ning söögi ettevalmistamine. Söök tuli imehea: jõulusink, basiiliku kana, lehvikpasta Mihkli enda tehtud pestoga oma kasvatud basiilikutest (mis maitses, ausõna, nagu päris- veel parem!), lavašš, farmi kurgid ja Mihkli kasvatatud redised!! Ja hea vein muidugi! Pakkisime asjad seljakotti ning saime toidu boxigi kaasa. Randa saime sõber, Zeeshaniga (Afganistaani poiss), rääkisime temaga veidi aeg juttu ning nautisime ranna melu.. õhk oli soe, kuid pilved üsna tumedad.. kartsime, et varsti hakab sadama.. Mõne aja pärast võtsimegi suuna Woolgoolga järve poole.. kõndisime käsikäes mööda randa, kodinad seljas.. kohani, kus järv ja ookean pidid ühenduma. Ookean oli selleks ajaks tagasi tõmbunud.. jõe osa oli kadunud ning ei pidanudki veest läbi sumpama.. sobis! Leidsime ideaalse koha, kus oma lina maha saime panna.. ookeani ääres, vaatega veele, linnaosale ja järvele.. Korraks tundus, et hakab vihmagi veel sadama, kergelt tibutas juba.. tegime toidukarbid lahti ja otse vihmavarju alla igaks juhuks.. õhk oli õnneks soe ning vahepeal siiski näitas päikest ka.. eriti kui saime ära teha oma jõulupildid teile saatmiseks! J  Veetsime kvaliteet aega rannas, kerge puhkus super hea toidu ja puuvilja cooniga, kulus nii ära lihtsalt! Kuulasime head raadiot ning püüdsime ettekujutada Eesti lumehangesid ja näpistavat külma.. keeruline kui ise samal ajal nii muhedas kohas aega veedad J Ühesõnaga tegemist oli luks kvaliteetajaga, mida me mõlemad nii väga vajasime.. saaks olla farmist eemal, indudest eemal jne jne.

Õhtuks, enne pimedat matkasime mööda järvekalda äärset metsarada kodu poole.. üli ilus, kuid veidi hämaramas pidi ikka silmad lahti hoidma, et usside jms asjade jaoks valvel olla.. et õigel hetkel jooksu panna J Jõuluõhtu oli üli rahulik, rikaste elurajoon oli üle ehitud igast vidinatega, akendest oli näha, et nii mitmedki jõululauad olid kaetud.. ja meie vantsisime oma teel farmi poole tagasi.. õhk oli soe-niiske ning lootsime kerget vihmagi. Pimedaks jõudsime koju.. siin läheb pimedaks kella 8ks õhtul juba. Pimekat ringi tiirutamist enam ei toimunud.. pidi olema valmis järgmiseks tööpäevaks jällegi.. õnneks sadas terve öö kõvasti vihma ning hommikul lootsime, et täna ei tööta.. kahjuks töötasime ikka aga pausidega.. ja nii ta läheb siin edasi hetkel J ..

Hetkel oleme plaaninud, et 31.detsembri õhtu veedame kõrval linnas, Coffs Harbouris ilmselt. Vaatame minisaarelt ilutulestikku.. teeme veel poolteist nädalat tööd ning pärast seda ostame auto, et enne 13ndat jaanuarit siit minema sõitta. Mõnda aega ehk puhkame siin ja naudime veel teistmoodi Woolgoolga elu.. randa ja ilma ning siis sõidame J

Seniks soovime teile aga mõnusaid jõule pere ja sõprade seltsis, muhedat vana-aasta lõppu ning nautige pehmet lund ja jääujumist meie poolt ka! J

Järgmise kirjutamiseni siin kaugel eksootilisel maal.. 

Väike laps veab surfilauaga vetikaid rannast minema :) 

 Mihkel ja Afganistaani poiss Zeeshan

 Woolgoolga mets

 Mihkel

 Jõulu piknik rannas

 Merry Christmas! 

Järveäärne ala

 Metsa rada kodu poole

 Woolgoolga River

 Woolgoogla Riverside

Farmitöö ja Aussi sõbralik, kuid väga kallis elu

Kolmandal tööpäeval olime valmis suureks mustika korjamiseks, kuid meid ootas ees hoopis muu „põnev“ töö. Jõudsime autoga kohale, hiiglasliku saepuru hunniku kõrvale. 1 korea tüüp juba töötas. Järgmised 8h oli meie tööks suure kühvliga u 5 liitriste kilekottide täitmine saepuruga. Cool! Pärast 3h, tundus, et oleme seda juba terve pagana igaviku teinud.. meie seljatagune oli nagu täidetud kilekottidest Hiina müür. Vahepeal sai neid kiiresti kahekauppa auto kasti tõsta- Ja siis jälle autokastist maha kasvuhoonesse panna. Need kotid olid siis mõeldud kurgi kasvatuseks.. nad panevad sinna seemned ja väetise-,veejuhtmed sisse ning kotist kasvavad kurgitaimed välja. Uhke värk! Meie päeva peamine eesmärk oli saepuru hunnik maatasa teha- selline mõnus intensiivne lihastreening! Kipitav higi voolas silmaaukku ja seljapeal oli Niagara kosk, jalad suplesid nagu ikka kuuma higist uputava kummiku sees. Olles sel hetkel ainus tüdruk tööseltskonnas, pidi ikka väga kõvasti rügama, et meestega natukenegi samaväärne olla. Musklid said hea 8h rasket füüsilist tööd tunda. Nii pole raske end vormis hoida. 2h enne lõppu kui meie saepuru hunnik juba võimsalt kahanenud oli, sõitis suur auto meie juurde, keeras oma tagumise otsa ette ja kallutas meile uue uhke hunniku asemele juurde. Minu ainus mõte peas oli sel hetkel „Kas te teete nalja või ????“.. niii pagana kuum oli ja meil polnud veel lõunapausigi olnud. 3kesi rügasime tööd teha saepuru hunniku ümber, india muusika karjus autost (2 india tüüpi olid meile juhendajateks ja „kaastöölisteks“ nö- kasu neist pm ei olnud, mõtetud mehed) .. Õhtuks oli täitsa läbi tunne.. hea oli külma dušši alla minna ja saepuru kehalt maha pesta. Mõne aja pärast jõudis meile uus Afganistaani tüüp siia elama, meiega samasse majja.. sai omale teise toa. Elas sisse.. elas liiga hästigi.. mõne aja pärast kuulsime oma toast, kuidas tüüp laulis kaasa oma kodumaa lauludele- naislauljatele (Afganistaani muusika).. – ja veel kõva häälega, ei hoidnud midagi siin tagasi  me vaatasime Mihkliga üksteisele lugedes otsa ja no saime südamest naerda.. Oleks see tüüp sama innukas koristamisel ka.. peame temaga vähemalt kuu aega siin nüüd koos elama, sest me jääme siia ilmselt aastavahetuseni.. kõik kohad on broneeritud ja on meeletult kallid.. 1 nädal bäkkeri hostelis alates 420 dol (u 360 eur)- pole paha või mis?.. pigem jääme siia, teeme tööd ja elame 90dol nädalas ja ehk teeme omale jõuludeks kingitusegi- 1000nde dollari auto! Saame paremini kõigele ligi kui hetkel. 

 

Tänaseks polevat meile tööd anda ning eile õhtul ütles Major, et võiksime puhata.. millest küll? :/ kui muidu oleme alati 8.00 valmis, siis seekord helistas ta 7.45 ja küsis kas tahame korjata?.. et midagi leidub siiski.. olime 15 minutiga püsti, söödud- riides ja kreemitatud (30 faktori päikesekreemiga). Ja sai vähemalt 3h töödki teha, olimegi ainult meie kahekesi- mõnus! Major aitas ka korjata, kena temast. Nüüd on vaba päev ja oleme kohe varsti teel linna, randa ja raamatukokku. Mihkel tahab omale tee pealt veel seemneid osta, Major lubas tal midagi- ükskõik mida kasvatada kuhugi.. nii spinatit vms  nüüd on midagi kindlat teha vabal ajal ja on sillas siin sellest! Nüüdseks on meil maja kõrval u 20 suurt musta potti ritta aetud, aednik Mihkel kasvatabki nüüd spinatit, basiilikut ja redist meile- no problem! Paar esimest idu juba paistavad vaikselt. 

 

Laupäev kujunes meil esialgu vabaks päevaks.. kuna keegi polnud öelnud, et kindlalt korjame, siis pidime olema siiski valmis .. palju ei olnudki vaja oodata kuni meile leiti tegevus terveks päevaks. Meil oli kolm u 20x50ne meetrist kasvuhoonet kurkke täis.. meie tööks sai kuivanud kurgitaimede välja lõikamine- ära vedamine, olemasolevate korrastamine ja hoone puhastamine. Päris rasked taimed ikka- poleks arvanud, et nii palju kaaluvad koos suurte vanade kurkkidega. Väljas oli jällegi 30+ kraadi, mis tähendab, et kasvuhoones vähemalt 40 C. Mul pole kunagi higi niimoodi voolanud, suured kibedad higipisarad lihtsalt tilkusid nokatsi alt ripsmetele ja silma, nii et ei saanud oma mustade kinnastega isegi silmi hõõruda, pidi lihtsalt silmad kõvasti kinni pigistama vahepeal.. käed- jalad- selg, uskumatu .. nagu oleks pikkade riietega 8h infrapuna saunas rasket füüsilist tööd vehkinud teha. Kaanisime meeletult vett, et veel püsti seista. Kuna kurgitaimed on üsna krobedad- väikeste okastega, siis nahk kipitas koledalt, sest sai ikka korralikult kriibitud nagu oleks paljaste kätega metsikuid kasse omavahel lahutamas käinud. Enamus äravõetud taimedel olid veel vanad kollased ja pehmed kurgid küljes, mida sai mööda kasvuhoone teed edasi veeretatud.. vahepeal kui väga üle viskas, siis matsutasime hoone tagaküljes väikseid värskeid kurkke süüa ja tegime mõnusat ajaviite nalja. Kui keha ja vaim on väsinud siis tuleb ikka väga mõnusat huumorit ja veel rohkem saab kurk põskedes lõhkemiseni kõkutada. Päeva tipphetk oli autokastis, mustade töökollidena, kurgitaimede hunniku (päevatöö) otsas istudes sõitta offroad´i biomäe suunas- ilgelt mõnus! Viimase 2,5 nädala jooksul on saanud väga äraütlemata mõnusaks külma dušši võtmine. Kui nüüd taliujumisega sel hooajal tegelda ei saa, siis vähemalt saan külma dušši trenni teha, ka paras karastamine. 

 

Viimane nädalapäev, õnneks saime kaua magada ja lausa peaaegu kella 9ni hommikul!! Mõnus oli uneleda vahelduseks ja teha rahulikus tempos asju.. päeva ettevõtmine oli minna Woolgoolga India Sikhi templisse. Kuna meie tööandja on indu, siis ta kutsus ka meid sinna- kõik on teretulnud. Läksime kella 1ks kohale.. suurde valgesse templisse oli kogunenud u 300-400? kohalikku indut. Viisakalt jätsime teiste järgi oma värvilised plätud ukse taha, et palja jalu sisse minna. Enne templisse sisenemist pidi omale räti ümber pea keerama, et juukseid rohkem varjata. Mihkel nägi välja nagu mereröövel ja ma nagu röövlitütar Ronja. Oli huvitav! Teisel korrusel oli põhiline templi osa, kus mehed ja naised jagunesid kaheks, ühed ühel pool ruumi ja teised teisel. Pidime istuma viisakalt eraldi. Pikalt lauldi ja tänati oma jumalat.. naised olid kõik väga pikkades õhulistes ja värvilistes kergetes riietes..mehed samamoodi pikkades kuid peamiselt must-valgelt riides, sikhidel olid pikad habemed ja turbanid peas. Tundus, et enamus indudele meeldib kulda kanda, ehk nad siis on üsna uhkest kultuurist pärit? .. esimesel võimalusel laenutame kohalikust raamatukogust india kultuuri raamatu, et oma kultuurilist silmaringi veidi laiendada. Hiljem kui pea maas palvetamiseks läks- läksime ära.. ei osanud midagi ette võtta sellises olukorras. All sai tasuta süüa- INDIA TOITTU! Oli omapärane kogemus alustadest kätepesu järjekorrast.. kuni põrandal söömiseni.. taldrik oli üks suur läikivast metallist kandik väikeste lohkudega, kus kokad meile erinevaid vürtsikaid india lürre sisse valasid. Kõik nägi juba peale vaadates väga väga spicey välja! Istusime maha pika sirge mati peale teiste kõrvale.. iga üks oli keskenduud oma kandikule, keegi juttu ei rääkinud sel ajal- peale meie ilmselgelt. Muljetamist oli kõvasti. Ausalt öeldes, ma ei suutnud pm midagi ära süüa, Mihklil kõrval nina tilkkus.. ta sõi eriti vapralt kõik ära! Vaatasin enda ümber, isegi väikesed tüdrukud ei tee eriti vürtsise toidu peale teist nägugi- ilmselt nad siis lihtsalt peavad olema ära harjunud selle toiduga. Kusjuures mehed ja naised isegi sõid eraldi ruumi osades. Ruum oli jaotatud pooleks-naised ja mehed. Kuna kõik söövad kätega peamiselt, siis pärast toidu söömist, tekkis uus järjekord kätepesule ning kõik suundusid välja ühistele jutuajamistele.. meie aga asusime oma pipraste suudega ranna poole teele. Oli väga põnev kogemus, kuid järgmine kord võib olla enam ei lähe, sest üritus pidi iga pühapäeviti täpselt sellisena korduma. Hiljem koju jõudes otsustasime minna oma väikese korviga mustika „raksule“. 10-15 minutiga korjasime vaevata oma korvi täis ja õhtul saime antioksüdantide laksu all kõvasti pisarateni naerda! Btw, poes müüakse 125g mustikaid Kõigest 7.99 dollari (6,8 eur eest ja kilohind on 64 dollarit (54 eur). Me korjame sinist Kulda! 

Oli raske nädal.. tulemas on järgmine.. uh-puh! 

3-8.dets 2012:

Esmaspäeval meil tööd peale kahte tundi polnud- ei teeninud pm midagi. Korjasime koos Majori perega (indudega) kasvuhoonest kurkke ja lugesime terve päev raamatut jms. Hoidsime siis kokku ka selle võrra. Samas oli ka tore päev, sest meile tuli elama veel kaks sakslast, tore paarike- Kip ja Caro. Klappisime omavahel kohe hästi ning juttu jätkus mõnusalt. Neil on samad eesmärgid ja mõtted mis meil ning ehk mõtleme midagi lahedat koos väljagi. Teisipäeval läks suureks tööks, meid oli juba mitme rahvuse võrra rohkem.. eriti palju oli järsku prantslasi- mitte just kõige kiiremad korjajad. Sest nende pärast, pärast 2h tööd, tegi Major meile enneolematu lõuna pausi- ok, no sobib ikka jah aga nii ebamäärane, et nagu miks juba?!.. Ta mõtles välja meile uue ja kiiremini korjama paneva süsteemi! Esialgu mõtlesin ma küll, et nagu „aaahh..miks??- nii ei tee ma ju hästi tööd, vaid rabelen nagu jaksan ja korjan rämpsu oma topsi sisse“.. aga lõppkokkuvõttes on see aus kaup, sest siis näeb, kes teeb rohkem see ka teenib rohkem ja meile isegi sobib! Muidu saame ju laiskuritega sama tunnipalkka samal ajal kui oleme 2x kiiremad korjajad. Vahe teistega on isegi märgatav, sest me oleme täiesti teenimise peal väljas siin hetkel. Uus süsteem tähendas siis rahaliselt seda, et ühe u 4 liitrise topsi eest saab 6 dollarit. Kui teeme tunnis 2 topsi, siis saame juba rohkem raha.. kui on suured marjad, pole ka mingit probleemi topsi täis saada.. tuleb ainult näpud kiirelt tööle lasta ja edasi liikuda! Kuue tunniga sai hea 10-11 topsi täis ja midagi teenisime siiski rohkem ja vähemate tundide jooksul. Õhtul läksime 4kesi Afganistaani poistega randa (meil elab nüüd 2 Afgaani poissi siin juba), bodyboard kaasas ja hea jahutus plaan.. kuna nad ujuda ei osanud, siis õpetasime neid- neil oli kindel plaan õppida. Õpetasime vees mulle tegema, pea ees laine alla hüppama ja koera ujuma  saime proovida bodyboardiga sõitmist- väga väga vinge oli- tuleb õigel ajal lainet tabada ja libiseb mõnusalt kaugele. Üllatavalt lahe oli nendega- enne me midagi head ei arvanud neist, sest pisike 18 aastane oli nagu hiphopparist Mowgli (kes on tegelikult ülilahe ja väga mõistlik poiss) ja teine 24 aastane on tõsine eluheidik, kes pole kunagi varem ise süüa teinud, ühtki tööd teinud (korjas meiega esimest korda mustikaid- esimese tööna), ujunud, makse maksnud jne jne.. Nad olid hiljem nii õnnelikud ja ütlesid, et see päev jääb neile meelde  Siin liigub põnevaid rahvusvahelisi inimesi ringi. Igastahes nendega oli täitsa tore! Õhtuks olime kutud ja nagu ikka langesime kella 10 aeg voodisse. Meil on väga põnev elurütm tekinud siin- 4.30-7.00 ärkame ja kell 9-10 õhtul lähme juba magama, sest rohkem ei jõua üleval olla ja tahaks pikaks tööpäevaks välja puhata. Eile õhtul käisime ka kasvuhoones kurgi „raksus“ taskulambiga.. miks? Sest siin maal on isegi juur-ja puuviljad ilgemalt kallid ja isegi tomatit-kurkki on poest osta ikka pagana jõhker, jääb kogu rahast ilma lihtsalt. Pigem käime raksus tasakesi  palju põnevam ka! PS. Siin on meeletult ilus öine taevas- kõik on säravaid tähti täis- see on täiesti uskumatu- midagi sellist pole lihtsalt varem näinud. Tõesti ilus!

Kolmapäev algas varakult ja kohe väga töiselt. Trobikond prantslasi ja sakslasi (kusjuures mõned magavad autodega rannas) oli kaheksaks kohale jõudnud meie maja ette- istusime kastiautosse ja sõitsime põllule. Kuna „6 dollarit per packet“ süsteem jätkus, siis olime kohe alguses stardivalmis ja panime ajama. Korjasime mustikaid nagu jaksasime, vahepeal pidi kõrvaloleva sakslase-austraallase Mandyga suhtlema, siis jäi tempo samal ajal ka aeglasemaks ja kui jälle meelde tuli, et raha on vaja teenida siis panin turbo peale. Mihkel korjas täna oma põõsaid koos India kleenukese mehega, kellega omavahel kogu aeg võidu korjasid! Pidi väga meeldima, saab kiiresti topsid täis ja raha kirja. Kuna mulle võidu korjata ei meeldi siis pigem teen mõne uue korjajaga omas tempos kiiresti ja korjan tema eest ka igalt poolt marjad ära- ehk siis kokkuvõttes ikkagi ka minu võit  Tänane tulemus oli 15-16 topsi x6 dol. Meil läks hästi ja Major palus meilt täna veel „abi“- saime 4h veel kirja mustikate pakendamise eest. Toppisime 125g karpidesse, kaalusime ja läks kasti. Hea lihtne töö pärast suurt ja rasket korjamist päikese käes. Saime head „lisaraha“ ehk siis teenisime mõne lühema päeva jällegi tagasi. Saime hea 10 tunnise päeva teha. Meeldib! Kuna me olime tublid ja palju mustikaid on veel pakendada, siis kutsusid nad meid ka homme hommikul pakendama, ehk siis kell 5.00 hommikul oleme valmis mustika kaste pakendama järjest ning pärast seda võtame ilmselt tund aega kurkke ning veel pärast seda kell 9 lähme ruttu mustikaid korjama, et oma topse jälle võidu täitta. Raha peab ju teenima, midagi muud siin linnast kaugel pole teha kui tööd. Tänaseks aga vajume täiesti magama ära, sest varsti on vaja jälle tõusta.

 

Tõusime üles kell 4.15, et 5.00 valmis olla. Sutkit! Mitte kedagi mitte kuskil- väljas kott pime, kedagi pole tulnud- täielik vaikus. Minge muhvi tõesti.. Olid saatnud öösel smsi, et jõuavad hiljem.. kell 6. Tore küll aga kes siin maal seda telefoni nii väga meil kasutab, et seda jälgida kogu aeg. Magasime 40min veel ja kell 6 olid nad kohal, ei teinud teist nägugi.. kõik ok. Selliseid kordi on veel, kus nad nii muuseas täiega hiljaks jäävad kogu aeg- see on täitsa tavaline nende jaoks vist. Igastahes alustasime pakendamist ning läksime pikaks ajaks korjama. Olime 6kesi- meie koos Kipi ja Caroga + veel 2 uut hiinakat. Tegime korjamise rekordi- 22 topsi!!! See on väga kõva tulemus! Korjasime teistest kuni 5+ topsi rohkem- tempo on niivõrd kiirem- aga ainult nii saabki ju raha siin praegu, nii et tuleb olla nii kiire kui vähegi saab. Päeva lõpuks veel pakendasime natuke ning õhtuks oli tööpäev läbi ning meil sussid püsti! Mõtlesime, et jääme puhkama aga ei.. vaja oli ruttu veel raamatukokku jõuda, et kirjutada kirjad ning lasta blogi üles. Kiire riietevahetus ja olime Majori autoga teel linna poole. Esimene plaan oli käia kiiresti ära jahutavates lainetes! See oli niii mõnus- vesi on palju palju soojem kui Atlandi ookeanis. Hullasime vahutavates lainetes ringi ning läksime ligumärgadena raamatukokku istuma- 1h oli aega, et kõik käbedalt valmis saada. Midagi ei jõudnud..mmhh. Õhtu kulges rahulikult lebotades ning kuna pidime varakult tõusma.. jäime ka varakult magama jälle.

 

Ärkasime 4.45, et 5.30 valmis olla pakendamiseks.. jee jäid jälle hiljaks- meie hakasime 4kesi peale, mis seal ikka noh. Vähemalt keegi ei pahandanud! Hiljem aeti meid mustikaid korjama- täna kohe tõesti ei olnud korjamise päev.. esiteks ei olnud normaalseid mustikaid, mida korjata (kõik olid mõttetult väiksed marjad, põlvekõrgused taimed ja pudinad) ja teiseks üldse ei jaksanud korjata-keha on nii väsinud laupäevaks juba..siis lihtsalt 4kesi jõlkusime mööda mustika ridu edasi-tagasi ning saime kõigest 13 topsi täis. Jube ebameeldiv tööpäev. Põhimõtteliselt ei teeninud suurt midagi.. võib olla sellespärast ajas boss meid täna halvema maa peale, sest eile korjati keskmisest palju rohkem mustikaid ja et me iga päev nii head raha ei teeninks, siis täna oli meil sitt tööpõld. Nädala teenistusest nii palju, et teenisime 510 $ per nose see nädal (u 435 euri). (eelmine nädal 320 $ kõigest). Mustikatega ei saa siin maal rikkaks, kuid ära elab küll esialgu. Lihtsalt tuleb hullult kokku hoida kõigi kulude pealt. Poest ostame hetkel kõikke kõige odavamat (Black & Gold firma asju-nagu säästumarketi kraam), juur-ja puuviljad on siin meeletult kallid, lihast võib unistada esialgu, harva lubame.. ühest kohast saab odavalt kätte terve grillkanakese 11 $-ga.. muidu kõik pakendatud liha jääb 15++ $ juurde. Põhitoit on hetkel nuudel.. kuid mitte ainult, püüame ikka tervislikke ja värskeid asju ka osta, mida vähegi ainult saab. Aga jah, nuudleid kulub keskmisest rohkem siin praegu.. Elamine on meeletult kallis, bensiin ja auto omamine luksus. Kasutatud autot, mis kohe katki läheb pärast nädalast kasutamist, seda pole raske osta. Inimesed on endiselt meeletult sõbralikud, isegi autojuhid lehvitavad siin.. ainult jala käimise kultuur pole siin eriti levinud ja jalakäijatel ei ole siin pm mingeid õigusi- isegi lastel mitte.. keegi lihtsalt ei lase niisama üle auto tee minna. Väga palju liigub siin karavane ringi- enamus bäkkereid täis- väga lahe! Peamised koduloomad on meil ämblikud, sipelgad, kängurud ja eksootilised papagoid ja kakaduud. Kängurud tõesti istuvad siin mõndade aedades niisama.. kakerdavad autode vahel ringi jne. Uskumatu! Väga armsad tegelased. 

 

Varsti lisan jälle uut infot meie elu kohta- kahjuks ei ole hetkel midagi Eriti põnevat kirjutada peale töö, sest istume farmis ja teeme iga päev palju tööd.. kuid ehk tuleb ka varsti huvitavamaid tegemisi ja jutte kui seniks on olnud.. Seni aga on olnud see väga reaalne ja meie elu kokkuvõttev jutt viimasest 3st nädalast siin kaugel Austraalias. 

Tervitused päikseliselt kängurude maalt! 

Lillu & Miku Blogiraamat J

1. 13-21.nov 2012/ Kirjutatud 21.november 2012

Väga keeruline on esimest korda blogiga algust teha kui pole seda kunagi varem harrastanud J aga teeme selle siis ära! Usun, et 1-2x nädalas jõuab ikka midagi ehk juurde kirjutada kui raske reisija- ja farmitöö kõrvalt jaksu üle jääb.

Alustasime oma seljakotireisi 13.nov Tallinnast Sydney suunas. Meie esimene vahepeatus pärast 3 tunnist lendu oli Brüsselis- sujuvalt ja ilma pikema ootamiseta sisenesime oma esimesse Eriti suurde lennukisse- ühes reas oli 8  istet! (akende ääres 2 ja keskel 4). Tegemist oli siis Etihad Airways´iga, mida alguses arvasime olevat „kiirlennu Ryanair“. Eksisime 100%, pigem tuli õnnepisar silma nurkka kui nägime, mis tegelikult ees ootas: uhke pehmendustega tool, lisa toega peatugi, fliistekk+ pehmepadi, suured kõrvaklapid, silmaklapid, kõrvatropid+ veel väikest nänni ja suurepärane pardateenindus. Istusime paigale suurest imestustest- meie ette jääval toolil oli igal ühel oma ekraan, kust sai valida erinevate filmide, dokumentaalide, muusikavaliku ja mängude seast meelepäraseima. Mõne aja pärast saime isegi A la carte menüü kaardi näppu, kust sai valida jällegi eelistatuima toiduvariandi erinevate salatite ja praadide vahel. Tundus väga uskumatu- ja lend võiski alata- kõigest 6 h üüratus luksuses! Varahommikuks jõudsime Abu Dhabisse- lennuki pealt tundus, et otse kõrbesse (pealinn asus lennujaamast siiski kõvasti eemal).. ilma probleemideta ja paar tundi järjekordselt passides, asusime veidi suurema lennuki- Virgin Australia järjekorda. Luksust jäi veidi vähemaks, kuid põhividinad jäid samaks- 13,5 h lendu ootas meid siis ees veel. Süüa sai palju-palju! Pärast mitmeid filme ja tukkumisi vaheldumisi hakasime 3-4 h enne maandumist, lõpuks ometi jõudma India ookeanilt Austraalia kohale! Teate, esialgu tundus, et seal nagu polekski midagi.. kõik tundus ühtlaselt kollane ja tasane, väga väheste linnadega ranniku ääres.. keskel polnud nagu midagi näha. Mõtlesin korraks, et issand kuhu me nüüd küll jõuame siis.. aga ei pidanud pärast maandumist siiski pettuma. Seega, jõudsime Sydney lennujaama- mis oli tore, siis meie kotte ei kontrollitudki läbi- ju siis suutsime nii memmekaid nägusid teha J tore! Juuksevärvid, toidukraam ja võõrad suitsud jäid alles- jessssh!

Pärast vodafone´i numbri tegemist, võttis meid Transfer buss peale ja viis Funk backpacker hostelisse! Täitsa ok koht, arvestades et tegemist oli linna kõige peolembelisema tänavaga- Kings Crossiga! Kogu aeg käis pidu- iga õhtu ja iga paari meetri peal oli uus klubi, kus svipsis peolised mesilastena ümber ukse tiirlesid. Hostel oli nagu ta oli, elasime 4kesi toas ühes saksa ja iiri poisiga- 1 töötu, teine ehitaja. Sai rahulikult magada- nendega tuleb ju kohe hästi läbi saada! Esimesel päeval jõudsime palju ära teha- TFN numbri ja pangakaardi, mille saime juba kättegi! Jalutasime oma uues nädalases kodukandis ringi ja tutvusime olustikuga- üsna päikseline oli, kuid väga tuuline. Käisime ranniku ääres istumas- see jäi meist nii 500m kaugusele.. jõime kohvi ja sõime naturaalset Arbuusi-Maasika-Mündi jäätist- nämm! See oli tsill! Kõik oli särav, eredates värvides, õitses ja no tõesti võimas- nagu filmis. Esmamulje pärast ringi käimist sai veidi selgemaks- Sydney on Eestist u 200 aastat ees ja on mega kallis! Poes võtsin kõige-kõige odavamaid asju ja lahkusin ikka pm nutt kurgus. (kõige parem näide tavalisest hambaharjast, mis maksisis nii 6-11 dollarit- eurodes u 5-10, õnneks võtsime varu kodust kaasa). Esimene ja teine päev said üsna kiiresti ka läbi, sest ajavahega harjumine võttis oma osa ja vajusime patja juba õhtul 5-6 ajal.. Ärkasime aga 12 h hiljem.. hommikul kell 5 oli uni läinud .. tore! Käisime jooksmas 6-7 aeg ja ehmatav oli see, et terve linn oli selleks ajaks jalul- kõik tegid trenni- ausalt, igasugust- terve park oli rahvast täis ning tundub, et ka igal korralikul austraallasel on koer! Siin on kõik väga vormis, rasvunud inimesi ei ole kusagil näha ja kui on, siis on ilmselt turistiga tegemist. Sport on siin õnneks väga hinnas ja spordiklubisid on kõik nurgapealsed täis! Teisel päeval jõudsime juba pikemalt jalutama, u 2 km kaugusele meie hostelist jäi väga uhke, hiiglaslik botaanika aed, läbi mille jõudsime ka tuntud ooperimajani! Oli vihmane lõunapoolik, üsna jahe ning esialgu tundus, et inimesi linnas nagu polekski- aga ilmselt olid kõik tööl ja turistid pigem mõnulesid hotellides. Me aga turistitasime ringi- käisime hiiglaslikul Harbour Bridge´l, Sydney tower of Eye´l jne. Tegemist on väga väga uhke rohelise linnaga- pole väga raske ära armuda! Inimesed on ülisõbralikud, tänava peal kui 2-3 sek kellelegi juba silma oled vaadanud vilksamisi- öeldakse ikka tere ja täiesti loomulikult ! J

2x käisime ära ka eestlastest Epu ja Rando juures Dee Why´l, mis jäi kesklinnast u 10km välja. Korraks eksisime bussiga ära ning maha tulles, nägime tee peenral u 15-st kakaduud niisama nokitsemas midagi (nagu meil tuvid linnatänavatel). Eesti peret külastades saime nii mõndagi elulist infot kõrva taha panna ning väsinuna tagasi linna sõitta. Õhtuti käisime hosteli poolt antud kupongitega burksi söömas- 2 ühe hinna eest! Kasutasime muidugi ära need! Ülejäänud päevad kulgesid meil sellises rütmis üsnagi: 7 üles- väike söök- jooksma- duss+ väike söök- kerge unelemine nii 2h+ linna minek (turistikas) ja väike lõuna amps- õhtul 7-8 aeg koju, söök ja magama 11 aeg. Üks päev käisime praami tripil- sõitsime Manly´sse randa. Hästi tuuline päev oli kuid muidu soe. Laiad rannad, suured lained ja kohalikud surfboardidel vetelpäästjad on alati minu jaoks Austraalia randu iseloomustanud. Tegime jalgsimatka lookleval kõnnirajal ümber väikse poolsaare, nägime kauguses hüplevaid vaalu ning tee peal nina alt käis kiiresti läbi Eesti sisaliku hiiglaslik vend- väga väga suur sisalik, kelle nägemine mul küll korraks ehmatas, kuid õnneks ta tundus üsna ohutu. Trip oli üsna mõnusalt pikk, jõudsime muhedatesse rannasoppidesse ning hiljem näljastena tagasi koju.

Vabadel hetkedel oleme otsinud ka farmitööd- siin on kõik kohad täis seljakotireisijaid ja kõigil on sama eesmärk- saada esimesel võimalusel farmi! Ehk siis pärast paari kõnet meie osariigi nurkadesse, saime aru, et siin olevad bäkkerid on enamjaolt täis ning farmitööd ei olevat hetkel väga üle. Oleme ka aina enam mõistnud, et auto ost on siin väga vajalik, sest ega muidu farmidesse ligipääsu ei ole, kahjuks. Suur unistus oleks ühel ilusal päeval omale mini van osta, see kus saab kahekesi sõitta, taga on asjad ja madratsite peal saab magamiskottides magadagi (kaasas telk jms kraami). Sellega saaks ilma mureta kõik kohad läbi sõitta ju! ..Muidu aga mõndades tööhostelites võetakse peale noori, et hommikul põllule viia, kuid neid pole ka palju ning on ka suuremjaolt täis- kes teevad tööd, kes ootavad et saaks teha. Pärast väikest taustauuringut tööhostelite kohta, leidsime et kasulik oleks hetkel põhja poole edasi liikuda, ehk siis seal kus on soojem ja kus rohkem tööd pakkuda. Broneerisime omale hosteli Coffs Harbour´is, esialgu kolmapäevast pühapäevani, et selle aja jooksul leida omale kindlalt töö ning esmaspäeva hommikul olla kell 7 tööpostil kusagil farmis (loodetavasti !) Täna, kolmapäeval, alustasime oma reisi Brisbane´i suunas, nii u 600-700 km üles poole (kaardi pealt u cm üles kõigest). Kell 7.15 olime oma suurte kottidega rongijaamas- tegelt ka ma mõtlen ratastega koti peale J või siis peaks cosmodiski varakult ära tellima juba. Rongitrip kestab 9h läbi sõnatuks võtva looduse- mul on nii hea meel, et me rongi kasuks otsustasime (pilet õpilasele oli 48 dollarit-täiskasvanule sama ots 68 dol- meeletu vahe või mis?) Näeme enda ümber metsikuid metsi, mudaseid ning ilmselt krokodilliseid järvi, palju mägesid, kõrgeid puid, laiu westerni jõgesid, suuri kollaseid karjamaid- täiesti nagu kauboi filmides kunagi. Kusagil peaks kindlasti püssipaugu tossugi veel nägema.. kui paneks Bonanza loo veel pleieris mängima. . siis sõidaks nagu täiesti mineviku radadel hetkel. Huvitav, kuhu me jõuame täna? Seni sõidame suurtes inimtühjustes ringi.. eks siis 2,5h pärast selgub, kuhu me jõudsime J

2. 21-25.nov 2012/ Kirjutatud 25.november 2012

Jõudsime kenasti Coffs Harbourisse, ilus väike linnake ookeani ääres, mäed taustaks. Esialgu tundub vaikne, kuid meie ööbimiskohas- rannas, käib alati pidu. Elame hetkel Hoey Moey´s- kohalikke pubitajaid on rohkem kui bäkkereid. Jagame tuba nelja võõra tüübiga Saksamaalt. Esimene õhtu oli natuke ehmatav, sest tuppa jõudes ei teadnud kuhu istuda-astudagi, kuna terve põrand oli nende kola täis ja ise nad nende keskel. Asju pole no tõesti kusagile panna, mis tähendab, et oleme oma nari teisele korrusele asjade valli ehitanud ümber enda. Lõbus? - J hõhõ.. OK- elame üle selle toreda hosteli siin! Rand on aga 20m kaugusel meie toast, magades kuuleme suurte lainete laksumist, kalkunid jooksevad mööda metsa uljalt ringi ja no tõesti lahe koht on! Terve esimese päeva me otsisime tööd ja uurisime ümbrust.. helistasime farme läbi, hetkel on käimas kõva mustikate hooaeg. Nimekirjast võttis ainult 1 India farmer vedu, kutsus meid kohe järgmiseks päevaks farmi ja „uut kodu“ vaatama. Sõitsime bussiga u 30km mööda kallast põhja poole Woolgoolgasse. Pisike armas linnake ranniku ääres nagu ikka- huvitaval kombel on siin palju indialasi. Farm kulges looklevalt mööda mäe külgi ning onu tuli meile autoga vastugi tee peale. Tegemist on väga sõbraliku indialasega, kes on ligi 10 aastat siin mustikaid kasvatanud. Näitas meile kohe entusiastlikult „kodu“ ette. Väljast tundus maja nagu suur koerakuut vms aga sees oli väike renoveering siiski tehtud- saime omale pisikese toakese. Olemas oli veel köögiruum koos diivaniga ning lisaruum kolmele järgmisele bäkkerile. Üüriks lubas näkku 90 dol nädalas, mis on aussi kõige odavam pakkumine üldse ilmselt. Majake on otse farmi kõrval, mustika istandustest kõigest 10m pm. Üle väikse küla tee jääb (minu väga suureks üllatuseks!! ) 25m ujula, kus viiakse läbi kõikki tavalisi ujumistreeninguid, beebide ujutamisi jne jne. Ilmselt püüan ka seal löögile pääseda J Väga huvitav, sest meie ümber on ainult üksikud elumajad, mäe käänakud, suur farmi ala ja UJULA ! – pole paha kui nii võtta! Mulle sobib. Maksime härrale kindluse mõttes, et tuleme ikka, 50 dol deposiiti ning tulime rõõmsalt ära. Alates uuest esmaspäevast saavad meist uued mustikakorjajad. Seni aga uurime veel järgmised 2,5 päeva Coffs Harbouris maad. Järgmist päeva alustasime me erinevalt. Mihkel sai meie hostelis paar tundi meeste tööd teha, kergeks lisarahaks. Mina käisin sel ajal pikal jooksul mööda ranniku äärt. Käisin Muttonbird Islandil (suur mägine saareke ranniku ääres), joostes mööda kaid sinna. Väga väga ilus vaade avanes ookeanile, lähimatele saartele ja muidugi pikale rannikule, kus kauguses paistsid veel 1000+m kõrgused mäed. Käisin saare otsas ära, päris suure nurga all pidi mäest üles saama. Ühe kohalikuga jutustades, sain teada, et see on „naiste saar“- sest iga hommik käivad naised seal jooksmas (tulevad kodust, jooksevad tippu välja ja koju tagasi). Hea võimalus end ju vormis ja motiveerituna hoida.

Üks päev tegime ära suure jalgsimatka linna. Mööda ranniku äärt käisime uuesti väiksel saarel, ajaloolisel kail jne. Rannas toimus suur erinevate maakondade vetelpäästjate võistlus. Võisteldi mitmel alal järjest: aerutamine kajakil, surfboardil kätega edasi tõmbamine, ujumine! Oi mulle oleks väga meeldinud osa võtta! J Coffs Harbour jäi meile lõpuks liiga mõtetuks kohaks- väga ilus aga ei midagi nii erilist. Viimastel öödel oli meid miskipärast 6-ses toas juba 7! Miks? Sest 1 tüsedama poolsem saksa poiss otsustas, et tema ei maksa ja magab põrandal- magaski, norskas ka veel.. Tore, sest astuda polnud niikuinii kuhugile ja seljakotid jms asjad olid meil juba voodis. (olime 5-e sakslasega ühes toas).  Oli see vast elamine- õnneks kõigest 4,5 päeva.

Pühapäeval võtsime suuna lubatud Woolgoolga poole! J Selgus aga et pühapäeviti bussid ei sõidagi ja taksoga oleks 30km sõit läinud 80dollarit maksma (u 70 eur). Selge pilt- tegime papi tüki ja markeriga suure sildi valmis ja vantsisime tee äärde. Õnneks ei läinud üle 10ne minuti kui ühed toredad kohalikud meid auto peale lubasid. Saime kenasti kohale- no worries! Esimesel päeval tegime suure toidushopingu bäkkeri seljakotiga+ 3 lisa kotiga. 100 dollarit siis- kõige suurem toiduarve meil seni üldse oma elus ilmselt :/ .. aga nädala toit peaks olemas olema ja püüame hakama saada. Kodu asub rannast ja poest u 3km, elame linna ääres mäe otsas.. Oleme kenasti sisse elanud- käisime vaatasime mustika põõsad üle ning tundus, et varsti läheb suureks korjamiseks. Ei olegi vaja ilmselt kaua tööd oodata..

3. 26.11- 2.12. 2012 Woolgoolga ja mustika istandus

Esimene tööpäev oli vaevarikas. Kell 8 asusime tööle mustikate vao vahel ja juba sel ajal päike lõõskas otse pea kohal. Mustikapõõsad on siin väga suured (kui mina olen 172cm ja sirutan käe ka veel kõrgele, siis mustikapõõsas on ikka minust vähemalt poole meetri jagu pikem). Mustikad ise aga nagu prisked murelid, mõned nagu kirsid- tegemist siis kultuurmustikatega, lisaks kasvavad mitmed suurte kobaratena koos nagu viinamarjad. Kui meie indulasest tööandja veel näeks Eesti mustikaid- ta kukuks pikali.. nagu pisikesed tumedad pabulad nende kõrval. Esimesel päeval töötasime kuni 5h- higi voolas ojadena pikkade varrukatega särgi all.. kummikud tahtsid kuumuse all plahvatada.. Sooja vähemalt 30 kraadi. Mõnikord veab, tunneb kerget briisi ka J Tööandja on mõõdukas, tore vanem mees- Major. Kaastöölised peamiselt indud ja hiinakad, meie kahekesi ainsad valged inimesed. Pole probleemi, õnneks tööandja pidi päkkereid eelistama, sest nad olevat paremad töötajad kui kohalikud. Mustika korjamine ise pole füüsiliselt eriti raske töö, ei ole vaja roomata ega kükitada. Mustika ämber on vööl ning tuleb näppudel ainult käia lasta. Hetkel sorteerime põõsastelt siniseid marju valgetest, sest peamine hooaeg algab alles alates järgmisest nädalast!

Eile jooksime trennina randa, möödusime känguru peredest, kes meid suurte silmadega tardunult teisel pool tara vahtisid. Tohutult armsad loomad, kuigi kohalike jaoks tõeliseks nuhtluseks, sest peamised autoõnnetused pimedal ajal toimuvad just nende tõttu. Käisime rannas lainetes hüppamas, seekord oli tõesti soe vesi nii vähemalt 25 kraadi kindlasti! Tagasiteel peaaegu, et koperdasime u 1meetrise rohelise mao otsa.. 2 sekundit olime ehmunult paigal, siis ta tõmbas uttu.. Õnneks! Süda hakas alles minut hiljem tagant järgi pekslema suurest adrenaliinist.. oli see vast huvitav esimene kohtumine.. tegemist oli tavalise kõnniteega jõe ääres, teel koju. Ja hetkel uurib Mihkel siin raamatukogus usside ja ämblike raamatuid, et saaksime kursis olla, kes meil siin elavad peale tema J Ämblikke oleme nüüdseks samuti näinud igasuguseid, kuid mitte eriti ehmatavalt suuri õnneks. On igasugu põnevaid ja värvilisi, kuid ei midagi hiiglaslikku ja karvast.. veel.