Austraalia 2012 -2014: October 2013

NB: Ütlen igaksjuhuks kohe alguses, et pildi peale klõpsates, saab neid näha ka suuremalt ;)

Viimased 6 nädalat oleme olnud eemal linnaelust Townsvilles. Nii mõeldes, aeg tõesti lendab ja selle ajaga jõuab palju ära näha. Kuna oleme ikka endiselt pigem turistikad bäkkerid, kes palju näha ja kogeda tahavad, siis selle aja jooksul oleme saanud piltlikult öeldes palju üles-alla ja edasi-tagasi sõitta ning näha ja kogeda nii palju kui vähegi võimalik J Sõidukilomeetreid kogunes selle aja jooksul samuti ligi 3000.

Josephine falls

Alustan seda juttu jälle paari nädala tagusest tripi algusest. Lahe oli jälle uut trippi alustada.. selline tunne, et saame sõitta kuhu tahame/ teha mida tahame/ näha mida tahame! See on mõnus ja vabastav tunne ausalt öeldes.. kuigi oli kahju lahkuda Townsvillest.. siis püüdsime sellele mitte enam mõelda ning keskenduda eesootavale. Eesmärk oli käia üleval Cairns´i kandis ja siis hakata kohe farme otsima. Esimesel tripi päeval hakas kohe üle mitme kuu ka vihma sadama, tore tore :)

The Borders NP

Esimene peatus oli kohe pärast 1,5 tunnist sõittu Austraalia banaani pealinnas Tully´s, kus püüdsime leida farmi kontakte ja uurida seisukorda, mis ei olnud just hea. No OK, pole hullu, sõitsime edasi. Teadsime, et septembris siin üleval mõned hooajad jälle algavad, et no uurime.. jäime positiivseteks. Vahepeal teel Cairnsi, sõitsime läbi ühest imeilusast kohast- Josephine Falls. Hea värskendav midagi uut jälle näha.. õnneks vähemalt džunglis jalutamise ajaks jäi vihm järgi. Nägime kolme astmelist koskke, mille vesi langes alla kivisesse orgu ning kus oli võimalik ka jäises vees ujumas käia. Pärast seda jõudsime edasi järgmisse looduslikult võluvasse kohta- Borders NP. Minu meelest on natuke uskumatu, et siin maal on nii paljud erinevad looduslikult ilusad kohad nii lähestikku üksteisele. OK, siin ei ole need linnad nii uhked ja erilised/ omapärased ja vaatamisväärsusi täis nagu Euroopas aga siin on pigem just see looduse osa väga uhke!

autos on ikka parem elada! :)

Selle päeva lõpuks sõitsime välja Austraalia teise banaani põhilinna Innisfaili, kus püüdsime samuti tööd uurida. Meie kahjuks on võimalik enamus kohtades farmidesse tööle saada peamiselt läbi bäkkerite tööhostelite, kuhu me kohe üldse minna ei taha. Bäkkerite tööhostel siis tähendab seda, et maksad nädalas 200++ dollarit näkku (mis on väga kallis) renti, sellele lisaks bond (mis on ka umbes sama palju) ning elad toas 4-10kesi narides, asju pole kusagile panna.. kui on siis väike minikapp.. toad haisevad, on mustad ja no tõesti vabandust, aga üsnagi rõvedad :/ elatakse nagu mustlaslaagrites, kus paljud ei oska enda järel koristada. (Seintel on sildid „Sinu ema ei ela siin- korista ise enda eest ära!“)- aga no need ei ole piisavalt mõjuvad. Mis teeb sellest tavahostelist „töö“ hosteli, siis neil on erinevate farmide kontaktid olemas ning kel vaja töölisi, siis saab kohe saata. Tavaliselt aga ootavad inimesed nädalaid järjekorras, maksavad renti ja ootavad infot töö kohta.. mida on ja ei ole ja alati mitte kõigile. (Võrdluseks, et farmides on hea õnne korral võimalik elada tasuta kuni 100 dol nädala eest!)

ööelu autos

Meile selline korraldus ei istu, sest seni oleme saanud farmi ka ilma tööhostelite abita ning elanud farmis koha peal. Jäime ööseks Innisfaili, et järgmisel hommikul edasi Cairnsi sõitta. Ja saigi jälle autos magada.. nii vahva. Võrreldes eelmise autoga on, ausõna see praegune palju mahukam ja ruumikam.. J

Kusjuures ülespoole troopikasse sõittes muutub loodus palju tihedamaks, paksemaks, rohelisemaks ja oluliselt džunglisemaks.. näeb palju rohkem erinevaid palme ja värvikaid linde jne+ krokodilli rannik läheneb.

Jõudsime Cairnsi! Ilus suur linn ranna ääres aga Townsville tundus ikka mõnusam.. need eeslinnad on siin ikka kõigil linnadel nii pikad.. nii palju valgusfoore ja ristmikke.. Cairnsi puhul on eriline see, et seal ei ole nn randa, kus suplema saaks minna, sest seal on krokodillid J + kesklinnas on suurte puude otsas meeeletult palju lendrebaseid. Ükskord kõndisime lihtsalt tänaval ja jäime vaatama, mida kaks inimest taevast uurivad ja meie suureks ehmatuseks nägime, et puud on täiesti pungil täis siutsuvatest lendrebastest.. kes lihtsalt hõljuvad seal rippudes.. kui puu all plaksutada, siis võib ette kujutada, mis saama hakab.. terve taevas on neid täis. Mihkel püüdis filmida ka seda kui mina täiest jõust puu all plaksutasin J Jõhker vaatepilt ! Terve taevas on pm nagu hiiglaslikke lendavaid rebas/ nahkhiiri täis J ja paigal olevad vahivad sind suurte silmadega puu otsast nagu tahaks sind kohe nahka pista..

didgeridooga

skyrail

Teisel päeval käisime Skyrail-ga sõitmas, mida meile väga soovitati. Skyrail on pm sama asi, mis suusakuurortideski need traadi otsas sõitvad kabiinid. Sõitsime sellega mööda suurt mäe külge üles, kus avanes vaade Cairnsi ümbrusele ja ookeanile ning alla jäi paks džungel. Esimene peatus oli väike jalutuskäik džunglis, kahjuks ei avaldanud enam muljet, sest olime päris palju juba saanud sellistes metsades jalutada. Teine peatus oli Baron Falls, mis oli veest suhteliselt tühi ning ei olnud midagi nii võimsat. Pildidelt oleme näinud, et vihmaperioodil on see vett nii täis, et see on nagu kõrge kaljudelt alla tulev lai metsik kosk. Võime ainult ettekujutada, sest kahjuks me sinna ilmselt tagasi ei sattu. 3mas peatus oli väikeses hipilinnas Kurandas, mis oli tõesti palju hipim kui Austraalia tuntud „hipilinn“ Nimbin. Ei andnud võrreldagi minu meelest. Seal oli palju värvilisi hipipoekesi, kus võis pm hulluks minna.. sai uurida erinevaid didgeridoosid (aborigeernide bambusest tehtud puhkpill) ja erinevaid loomaparkke, hipiturg ja muud põnevat. Kui oleks suur pere, siis oleks see ideaalne koht, kuhu päevaks minna J Tagasi sõitsime 100 aasta vanuse rongiga mööda mäe külgi.. ilus! Tee peal nägi madu kivi peal peesitamas, koske ja okassiili J

Great Barrier Reef

Kuna sel ajal ei olnud ilmad just midagi erilist, siis otsustasime edasi sõitta natukeseks ning oodata päikeselisemaid ja vähemtuuliseid päevi, et teha paadi tripp Suurele Vallrahule (Great Barrier Reef National Parki). Tegemist on maailma suurima korallrahuga, mille pikkus on 2600 km, kulgeb mööda Queenslandi ranniku äärset osa põhja poole ning koosneb samal ajal 900st erinevast saarest ning 2900st korallrahust. Seetõttu oli meil ka võimalus valida, kus täpselt me riifi tripi ära tahame teha.. kõige parem ja odavam tundus sõitta just Cairnsist sinna.

Mõtlesime, et kasutame vihmased päevad ära ning sõidame sisemaale Mareebasse ja Athertoni tööd küsima. Sama süsteem tööhostelitega- no nii tüütu. Ühest kohast öeldi, et on tööd aga ainult tüdrukule, esmaspäevast ning tomateid pakkima. Aga no mida siis Mihkel teeb? Ootab niisama või ? .. ei.. sõitsime edasi. Athertonist saime pm sarnase vastuse. Hosteli omanik ütles, et jaa ilmselt mingit tööd leidub, teeb paar kõnet jne. Ootasime seal, ta näitas hosteli ette, midagi muljetavaldavat ei näinud ning mõtlesime, et tõesti ainult eriti äärmisel juhul oleme nõus. Ta sai positiivse vastuse ühelt tomati farmerilt, et võimalik järgmisel päeval tööle minna aga uurib veel. Ok, ütlesime, et mõtleme ka siis veel. Sõitsime lähedal olevaid koski vaatama, helistasime hosteli omanikule ja uurisime, mis seis on.. ütles, et jaa töö on olemas kui tahame. Sõitsime tagasi kohale, siis tuli järsku välja, et töö on jällegi ainult tüdrukule ja tomateid korjama. Farmer tahtvat ainult tüdrukutest töölisi.. mhmh! Töö asub hostelist 1-1,5 tunni kaugusel ja oma autoga tuleb sõitta ning tore oleks kui saaks 3 tüdrukut veel peale võtta! AHH`???? Nalja teete või ??? (tavaliselt üldjuhul on tööhostelites organiseeritud transport) ning me ei ole mingil juhul sellega nõus ju.. Mihkel jääb hostelisse passima ilma autota ja millegita.. lisaks on kogu meie kodu ja kraam seal autos.. hallo tõesti J samal ajal ma sõidutaks mööda mägist maastikku suvalisi mullaseid farmitöölisi kusagile tööle või? Mkmm! Hosteli omaniku imestus oli suur kui ütlesime talle, et „Sorry mate, its not for us but thanks for that“ J .. natuke meil veel tagavara on, ei ole vaja kohe homsest tomateid korjama minna.. otsime veel. Meeste töö kohta ta ei osanud midagi öelda.. mõttetu.

Sõitsime veel palju ringi.. käisime küsisime aga ei midagi. Mis seal ikka ..

Port Douglas

Lõpuks jõudsime veel rohkem põhja poole, Port Douglasesse! Imeilus väike kuurort-rikkurite linnake, fantastilise ranniku äärsega. Jäime sinna ööseks karavaniparkki. Muidu oleme alati nüüd püüdnud raamatu abil leida neid tasuta ööbimis „rest area-id“, kus tohib ööseks jääda ilma midagi maksmata ning kus on olemas tualet ja parimal juhul ka väike pesemisvõimalus. Saame nii raha kokku hoida, sest karavaniparkkides on küll tore elada aga lihtsalt murulapi eest maksta üle 15 dol on natuke mõttetult palju, seda enam, et magame ju ikkagi autos. Mõningates väiksemates külades saab küll vähemaga teinekord aga ikkagi. Püüame tasuta rest area-id.

merimadu

Õhtul karavanipargi köögis istudes tekis väike ehmatusmomentki kui 1 naine jäi pimedas midagi muru peal vaatama.. ei osanud kohe ette ka kujutada, mis seal siis jälle olla võib. Aga üks u 1,5 m pikkune pruun peenike ussike püüdis vaikselt ringi hiilida.. inimeste tähelepanu peale püüdis ta meie ees puu otsa roomata.. jõudis u meetri kõrgusele ning kukkus puu külje pealt kopsti alla tagasi.. võeh! Mehed kogunesid kokku.. üks julgem ütles, et see ilmselt merimadu (kaela ja peaosa läheb kitsamaks kui ülejäänud kere).. ja et ta on ohutu ning võttis ta kätte ning viskas üle aia põllule ära. Aga no tõesti ebameeldiv ikkagi.. peab kogu aeg taskulambiga nina alla vaatama, kus käid :)

Eight Mile Beach

Järgmist päeva alustasime Port Douglase rannas, Eight Mile Beachil. Võrratult kaugusesse ulatuv rand palmide ääristusega.. võluv! J Sõitsime edasi meie kõige põhjapoolsemasse punkti! Käisime ära Cape Tribulationi lähedal asuva Daintree vihmametsade vahel oleval samanimelisel jõel krokodilli safaril. See tuntud jõgi on täis soolavee krokse J õnneks me ei pidanud paadisafaris üldsegi mitte pettuma! Paadisõit kestis u 1,5 h ning selle aja jooksul nägime vähemalt u 15 erinevat krokodilli ja väga erinevas suuruses. Mõndade mudaste jõekõrsikute vahelt oli neid pea, et võimatu näha.. Nägime nii alla meetriseid kui ka mitmemeetriseid ja kahe tonniseid. Päris looduses neid olendeid jälgida on ikka palju võimsam kui lihtsalt loomaaias puuri taga! Seal nad olid omas elemendis ja oma kodus mudases jões mõnulemas J

Õhtuks jõudsime tagasi Mossmani karavaniparkki, üsnagi Port Douglase kõrval. Seekord meil vedas.. karavanipargiga oli koos ka suure 50ne meetri ja 10 rajalise basseini piiramatu külastus. Minu jaoks natuke uskumatu.. sest Mossmani küla on umbes sama suur kui Eestis nt Haljala Lääne-Virumaal, Kiisa Saku külje all või Are enne Pärnut! Ja seal oli olümpiamõõdus bassein olemas!! Eestis on selliseid basseine ju ainult 2! (Nõmme välisbasseini lugemata).

Järgmisel päeval külastasime Mossman Gorge rahvusparkki. Tegemist oli mitmekülgse džungli rajaga, mille kõrval voolas enamuse teest täiesti selge veega kivine jõgi, kus oli võimalik ka ujumas käia J lisaks jalutasime terve pika matkaraja läbi, kus nägi erinevaid otsesesmõttes ülevoolavaid ja elavaid viigipuid, mis on no tõesti massiivsed! Suured juured roomavad mööda maad igas suunas nagu lehvikud laiali!

Õhtuks sõitsime tagasi Cairnsi, et endale järgmiseks päevaks broneerida see riifi tripp ka siis ära! Ilmad ei tundunud paremaks minevat, kuid pidime seal ikkagi ära käima J Hommikul on alati raske ennustada, mis ilm tuleb, sest kunagi ei tea .. tuli päikeseline, kuid mega tuuline! Mega tuulise all ma mõtlen, et mere peal oksendama ajavalt tuuline J Terve päeva tripp maksis meile 100 dol ühele, 2 h sõittu esimesele riifile ning sealt veel edasi suuremale jne. Esimene pool tundi tundus veel rõõmus ja positiivne .. pärast seda hakasid 2-3m lained liiga kõvasti laeva loksutama nii, et ma imestan, kuidas me üldse riifidele kohale jõudsime ja pärast tagasi.. Tripi alguses müüdi okse tablette ja soovitati kohe võtta, me olime liiga julged ja ei pööranud sellele väga palju tähelepanu, seni kuni Mihkel hakas näost valgeks muutuma, ostis tabletid meile ning kadus kusagile ära. Ma natuke aega veel irvitasin selle peale aga siis kadusin ise ka mööda laeva vasakule-paremale vastu erinevaid laudu ja toole jukerdades vetsuni. Sisikond tuli päris hea mitu korda välja.. mõtlesin, et päris õudne.. see on alles esimene tund aega laeval.. Lõpuks keegi targem teavitas, et kõige parem on minna laeva taga ossa ja olla rahulikult seal.. jõudsin sinna.. ja oh seda suurt üllatust kui peale minu oli seal veel päris mitu kahvatuvalget nägu oksekott käes lootusetult kaugeneva maapiiri poole jõllitamas.. Ja Mihkel ka J hõh hõõ J Ei olnud meil kellelgi hea olla.. selline tunne oli küll, et saadaks kogu oma raha eest helikopteri järgi kui saaks ja kunagi enam laevaga ei sõida!

Meeletult pikk sekundite lugemine sai kahe tunni peal läbi kui jõudsime esimese planeeritud riifini! Kalipso selga, lestad jalga, mask pähe ja hops lainetesse riife uurima. See oli sõnaotsesesmõttes Võimas! Värvilised akvaariumi kalad ujuvad käeulatuses ringi, mõni Sinu snorkliprilli tagantki! Vesi oli helesiniselt troopiliselt läbi paistev.. maailma ilusaim sinine värv, mida ma näinud olen! Seda ei anna väga millegagi võrrelda.. Nägime erinevaid värvilisi koralle.. mõned liigutasid, teised helendasid erinevates värvides.. sõnatuks võttev!

Sõitsime veel edasi .. suurema riifi juurde. Kaugelt juba paistis, et seal peatuvad veel mõnedki jahid ning erinevates toonides sinised triibud vee peal märgivad massiivseid värvilisi korallriife. Lennuki pealt vaadatuna näeb see kõik välja nagu helesinine krobeliste äärtega lille vms muster sügavhelesinises vees. See on lihtsalt niii ilus!

Tagasisõit kulges natuke rahulikumalt vähemalt! Statistika põhiselt 50st reisilolijaist vähemalt pooled veetsid suure osa ajast vetsus ja oksekott käes laeva taga osas J Tagasiteel enamus neist magasid laeva tekil lootes, et enam ei hakka halb.

eestlastega :)

Üks päev oli meil Cairnsis isegi eriline võimalus kohtuda paari eestlasega. Pidime kokku saama triatloniklubi aegadest pärit Siim Vollmeriga, keda võis juba kaugelt näha.. Eesti mehed on siin maal ikkagi võrdlemisi pikad ja tema kaks lahedat sõpra olid samuti meist ikka no kõvasti üle pea J Täiega tore oli üle pika aja eesti keeles kellegagi peale Mihkli rääkida ning muljeid jagada!

Milla Milla

Big Figtree

Edasi sõitsime tagasi alla poole jälle, käisime Milla Milla koske piilumas ning teisi seal lähi ümbruses, lisaks veel Big Figtree´d (Suur viigipuu, kuigi eesti keeles ta ei ole päris see). Sõitsime läbi tuntud Mission Beachilt, ei olnud midagi väga erilist ning sõitsime edasi. Minu eesmärk oli varemalt minna ka Tully jõele raftingut tegema ehk siis metsikule jõele paadiga sõitma kiiver peas ja aer käes! See oleks nii äge olnud.. aga kahjuks olid ebatavaliselt külmad ja vihmased ilmad ikka veel ja nädal aega jutti..et pigem loobusime sellest, sest jõe vesi oli ka üsnagi jäine ja kui pole päikest, mis samal ajal üles soendaks, siis tundus see üsnagi külm terve päeva ettevõtmine :/

Sõitsime terve päeva alla poole tuldud teed tagasi.. meie viimaseks tee peal olevaks põnevuseks jäi võrratu Paronella park!

Tegemist on kõige võimsama džungli/looduspargiga, mida seni näinud oleme. 1920ndatel ehitas üks Hispaaniast tulnud pere omale Mena kose äärde unistuste pargi, kodu. Jose Paronella unistus oli ehitada kose jalamile oma väike loss, alla pikniku paik, tenniseväljakud, sillad, tunnel jne. Paik sai pm täiesti valmis, kuid pärast pere rasket elutööd ja traagilist elu ning lisaks kõigele, mitmete üleujutuste tulemusena jäi see koht paariks aastaks täiesti hüljatuks ning rääma. Ehitistele kasvas loodus peale.. kõik oli roheline ja kõige õigem sõna selle kirjeldamiseks on „muinasjutuline“. See koht on nii päeval kui ka öösel hingematvalt võimas! Kuna meil oli võimalus sinna ööseks jäädes käia ka „öötuuril“, koos valgusshow-ga, siis nägime selle koha erinevate aegade võlusid. See koht on kõige ehtsam näide sellest, kuidas loodus võtab ehitiste üle võimust nii mitmel moel. Jõe äärne oli paksult täis kalu.. saime neid sööta.. nad pm hüppasid kõhuli välja kividele, et toit kätte saada,.. kõige domineerivamad olid sellised pikad paksud väänlevad vorstid, kes kõik teiste kalade ja kilpkonnade eest ära sõid.

Eraldi oli seal ka kilpkonnade pesitsuspaik.. väikesed, diameetrilt u 20-30ne cm-sed kilpkonnad ujusid seal jões ringi J

tomati korjamine

Järgmised 3 päeva sõitsime tuimalt otse lõuna poole.. niii pikalt. Sõitsime läbi Townsvillest ja otse teed Bowenisse, mis pidavat olema aastaringselt suur juurvilja tootja. Otsisime paar head päeva seal ringi sõites tööd, kuid ainus, mis leidsime oli jälle tomati korjamine. Tööandja oli sõbralik ning lubas järgmine päev meil kell 6.00 hommikul kohal olla ja korjata. Hoiatuseks ütles ka, et tomati ämbri hind on 1.70 dol. No ok, sel hetkel ei osanud mõelda, et see liiiga vähe on vms. Vähemalt joppas, et saime tööd. Olime järgmisel päeval õigel ajal hops valmis.. bussiga tuli kohale hunnik tumedanahalisi, meie ainsad valged. No tore, sest see ei saa hea märk olla! Meile selgitati

töömehe käed

kõik töö ülesanded ära ning asusime korjama.. esimesed paar tundi tundus ok tempo ja füüsiliselt enamvähem. Ämbreid ei tulnud ainult eriti palju. Tomati taimed kasvasid peaaegu ülepea ulatuva rohelise müürina ning kadus vähemalt km jagu kaugele. Pm siis lõpmatud read tomateid. Viljad kasvasid peamiselt kõige all, ehk siis pidi jälle küürutama ja kätega mööda põõsast sobrades enamvähem valmis tomateid otsima. Tomatid võisid olla rohelised, kuid õrnalt roosakat tooni nupu otsast.. heh, annab sobrada nii ja otsida neid. Päev lõppes 3 ajal kui mul oli peaaegu pilt juba taskus, sest vesi oli väga kaugel rea lõpus ning seal farmis ei tehtud lõuna ega „smoko“ pause (20min paus), rääkimata vetsus käimisest jms. Ehk siis 8 h suur raske ämber mööda maad edasi lohisedes, püüdes seal põõsas küürutades midagi korjata.. mina sain päeva töö eest 40 dol ja Mihkel 60! J Normaalne ja üsnagi kohustuslik on päeva töö eest saada 150 dol vähemalt. Ehk siis me ütlesime töö päeva lõpus farmerile „sorry“ jälle.. aga no see ei ole normaalne.

Sõitsime edasi.. uus eesmärk oli proovida Bundabergi kandis. Jõudsime tasuta ööbimisalale Gin Gin´s (50km enne Bundabergi), kus pakkisime oma õhtusöögi lahti ning mõne aja pärast sõitis meist üks sakslaste kämperibuss mööda, mis peatus meie laua kõrval ning seest hüpas 1 blond rõõmus saksa poiss välja ning alustas pm vestlust sellega, et ega me tööd ei otsi ?! J

Ee.. e.. otsime?!?!?! J See oli liiga lambikas, et olla tõsi.. et keegi nii tööd tuleb pakkuma J

Tegemist oli siis mandariini, apelsini korjamisega!

Õhtu jooksul tegid nad meile töötutvustuse ära ning järgmisel hommikul kell 6.00 olime me valmis minema. Jõudsime kohale, u 25 km Gin Gin´st väljas. Esimese asjana saime aru, et tegemist on meeletult suure farmiga, kus töötab ligi 100 töötajat. Nii palju autosid oli parklas.. nii palju farmi ala, mida juba tee pealt nägime. Vau! Esimesed 1,5 h täitsime pabereid, mille eest meil töö tunnitasu juba jooksis J ning siis anti meile kätte näpitsad/ tangid ning näidati ette kott, kuhu me vilju korjama hakame ning saadetigi autoga põllule.

mandariini korjamine

Esimene päev oli niii pagana raske. Nii kuuuum ja keha vajas jälle sellise füüsilise koormusega harjumist. Kaanisime liitrite viisi vett ära.. nagu ikka. Töötasime neljakesi kahel mandariini puude real, keskel seisis traktor koos 8 hiiglasliku tühja kastiga, mis pidid päeva lõpus täis olema. Igal ühel oli oma redel, sest seda oli vaja, et mandariini puu latvadest ja seest ka igalt poolt kätte saaks. Puu pidi olema viljadest tühi, enne kui uue puu juurde võis liikuda. Esimesel päeval nägime kõvasti vaeva, et see üks kastki saaks mandariine täis, sest saime jutu järgi aru, et kui oleme liiga aeglased ja alla ühe kasti teeme, siis me tööle üle ühe päeva ei jää! Terve aeg see teadmine peas, higistasime oma suurte kottidega seal ringi. Kott näeb välja nagu suur traksidega kartuli kott kõhupeal, mille täitudes saab küljepeal olevatest konksudest lahti lastes kotil põhja alt ära lasta ja tühjendada selle kasti. Kott kaalub täis olles 15-20 kg, millega me siis igal pool puu ja redeli otsas ja puu all ja kus iganes nagu maxi rasedad ringi tõmbleme. Seekord me teeme siis raskustega mandariini bodypumpi J

tööpäeva lõpp, väsinuna kastis sõit koju

Kuna jõudsime sinna üsnagi hooaja lõpusirgel, siis lõpetasime just suurte puude korjamise ning läksime edasi madalate puude peal, mis esialgu tundusid super mõnusad ja hea korjata, sest ei pea selle redeliga edasi-tagasi möllama ning sai kõik hõlpsasti kätte ja muru sees põlvitades jne. Paar päeva sellist tõmblemist aga hakas juba meeletult põlvedele (sest maa oli enamjaolt üli kõva, millegagi üle pritsitud, nagu krobelise asfalti peal põlvitaks raske kotiga igat pidi), seljale, õlgadele, jalgadele, taldadele, sest nad olid terve aeg paindes ja meil mõlemal on suure varba küüned alt sinised, Mihklil isegi, et tulevad ära kohe J.., lisaks veel suurtes vesivillides olevad sõrmed (tangide klõpsutamisest terve päev), mõne suurema mandariini oks on nii paks, et sellest on nii raske läbi lõigata.. siis on villid veel eriti kerged tulema. Mõned mandariinid on sama suured kui lapse pea.. ja mandariini oksad on kaetud teravate vähemalt cm-ste okastega, mis kriibivad meeletult käsi. Selle jaoks on korjajad laheda nipi leidnud: ostavad poest kõrge säärega paksud sokid ning lõikavad varba otsa maha ning tõmbavad küünarvarre ümber.. ja teate, täiega hea on nii töötada J ilma puud kartmata ;)

Vahepeal saame teha ka teisi töid ning tunnipalga eest. Samas farmis kasvatatakse veel passionfruit´e (ei tea mis see eesti keeles on), troopilisi vilju, mida kord nädalas käime, kas istutamas või taime posti mööda üles sidumas vms. Teine kord saime teha veel ingveriga tööd. Igale ühele anti kätte filter mask, mille läbi pidi terve kuuma päeva vältel Shedis (kuuris) hingama. Ingver oli suurte kilekottide sees kasvamas, meie töö oli see sealt kätte saada ja mulla seest välja sõeluda ja puhastada ning ära sorteerida. Hea vaheldus jälle.

Nüüd kui mandariinid läbi said.. hakasime apelsine korjama! J Kõik see samas farmis! Nüüd saame ainult tunnipalkka, mis on võrdlemisi täitsa lebo J Küll on pandud paikka, et iga üks peab korjama vähemalt 4-5 kasti apelsine (mandariinidega oli sama, muidu ei ole Sa piisavalt kiire korjaja). Apelsinid on no tõesti pirakad.. kasvavad täpselt nagu mandariinid.. aga veel 3x suuremad! Mihkel ostis nüüd mahlapressi ka, millega nüüd värsket mahla saame teha J

Smoko paus (võikupaus 20min)

Farmis on Kõik üli organiseeritud ja paigas!

6.30 (tunnipalga puhul 7.00 ) alustame tööpäeva

9.30-9.50 on esimene „smoko“ break

12.30-13.00 on lõuna (farm on nii suur, et vahepeal sõidame traktori kastis juba 35min edasi tagasi puhke pausilegi J )

15.00 (tunnitöö eest töötades 15.30) tööpäeva lõpp

Igal tööpäeval me sõidame traktoriga kastis istudes edasi-tagasi mööda farmi. See on kohati päris naljakas, sest teed on üsna hüppelised ning keha ja vaim on selleks ajaks nii väsinud, et lihtsalt koorime oma mustade kätega mandariini või apelsini ning sööme seda nagu vanad tahmanäod. Nägu ja riided kõik täis J Nii suva on lihtsalt.. päev võtab täiesti läbi.

tööpäeva lõpus kastid täis teel koju

Kuna neil on seal ka pesemisvõimalused, siis oleme seni seda täiega ära kasutanud! Seal on ülimalt rotikas dušš, mis pritsib külma vett igasse suunda ning asju pole kusagile panna, ainult mustale põrandale, mis loodetavasti ujutama ei hakka. Tuleb teha kibekiiresti, pm 1-2 minutiga ära, sest duššitamine pole tegelikult otseselt lubatud ega ka keelatud, aga 15.40 peab olema farmi alalt kadunud, siis saab põhiboss ka koju ära minna, sest tema on sealt alati 12h. Mõnikord dušši all olles olen kuulnud, kuidas ta täiega õues karjub juba .. siis tuleb teha nii kiiresti kui vähegi saab ja kasvõi paljalt ja šhampoon peas dušši alt välja joosta ning olla kadunud õigeks ajaks.. tagajärgi teada ei taha!

Nüüd kui kohalik Gin Gin´i ujula lahti jälle tehti, saame seal tasuta pesemas käia J Sooja vee eest tuleb ainult eraldi paar senti masinasse poetada J

töö stiil :)

Raha poolest on see farm supper! Vahepeal oli võimalus teenida ühe suure kasti korjamise eest 65 dol, mõned eriti kiired, kes olid seal juba aastaid olnud, korjavad 5-8 kasti päevas, mis teeb 300-400 dol päevas ja nädalas u 1500 dol. Nüüd jälle lasti kasti hinda alla kui põhi hooaja lõpp lähenema hakas, siis sai kasti eest 35 dol. Me korjasime 4-5 kasti päevas. Teenisime 160-240 dol päevas. Mis on super hea! Tunnipalga eest töötades saab ikka 20,3 dol tunnis, miinus maksud. Ehk siis 160 dol päevas.

Ei tasu üldse nuriseda J

Meiega koos töötas igasugu rahvusi: sakslasi, nepaalikaid, prantslasi, inglasi, kohalikke, jaapanlasi, koreaakaid, itaallasi, hollandlasi, paraguailasi jne. Eriti muhedaks teeb seltskonna see, et itaallastele meeldib töö ajal kõva häälega itaalia keeles laulda.. ja tekitab tõesti troopilise tunde J Väga lahe. tundub, et seda tööd võib ka nautida ja kergemalt võtta J

Raha kasvab puu otsas !

Nüüdseks on see põhi asi täiesti läbi saanud ning need, kes on 6 kuud seal juba olnud, need pidid ära minema. Mõningatel kiirematel korjajatel, nagu ka meil, õnnestus farmi jääda kauemaks.. loodetavasti vähemalt siis kuni detsembrini. Nüüd hakame tegema mandariini/apelsini/sidruni/laimi puude okste lõikamisi .. ehk siis harvendame neid natuke vms. Lõikame ära liiga varajased viljad ja vanad oksad jms hooaja välist farmitööd J .. kerge tunnitöö tiksumine nüüd mõnda aega siis.

Bundabergi karavanipargis puhkamas

Kuna elame hetkel väikses Gin Gin´s tasuta ööbimispaigas (autos endiselt), siis esimesel võimalusel iga nädalavahetuseti oleme kusagile välja sõitnud.. kusagile ranniku äärde jne. Vahepeal koos sakslastega, kes meile tööd pakkusid ja vahepeal eraldi. Paar korda käinud Bundabergi karavanipargis patareisid laadimas ja puhkamas.. kuuma dušši all lobistamas J

Üks nädalavahetus otsustasime taas kord Hervey Baysse minna. Seekord siis vaala tripile. Vaala hooaeg kestab siin juulist novembrini kui nad mööduvad Hervey Bayst, et ujuda lõuna poole.. pidime lihtsalt ära käima, sest kus mujal Sa muidu vaalu näed ? J Maksime poole päeva tripi eest 110 dol ning saime väga hea teenuse eest pool päeva vaalu vahtida.. esimene asi, mida laeva väljudes nägime, oli merimadu, kes tuli laeva kõrvalt vee alt õhku võtma ning laeva nähes sukeldus kiiresti tagasi vee alla.. päris veider vaatepilt oli see.

küürselg vaal

Aga vaaladest.. nii kui kõik nägid esimest vaala.. terve laev ohkas valjult. Ja see oli tõesti meeletu.. sõitsime edasi.. ja nägime neid külili ujudes hiiglaslike uimedega platerdamas vastu vett nagu kutsuks veemänge mängima.. keerasid end jälle selili ja kõhuli ja kadusid vee alla, et siis suure hüppega pea ees veest välja tulla ning külje peale vette maanduda mõnuga J Lõpuks me nägime neid tõesti palju. Põhi vaaladeks olid humpback (küürselg) vaalad. Lõpuks oli seal 3 vaala koos, üks suurem kui teine ning oli võimalik näha, kuidas nad meie laeva alt läbi ujusid ning vee peale tagasi tulid.. suured kogud, see oli lihtsalt midagi nii uskumatut, et oleks tahtnud imestusest isegi pisara poetada :D Vaala tripp oli vägagi korda läinud ja sai südamerahuga tagasi kaldale sõitta! J

Põhi asjad said nüüd vist loodetavasti kirjeldatud ja ikka tuli nii pikk jutt kokku .. :/ uhh!

Lähiaja plaanid on meil hetkel samad.. püüame võimalikult palju nüüd farmis töötada, et natuke raha kõrvale panna ja siis vaatab edasi, mis saab J Ehk siis nüüd tuleb pikalt tuima tolmust ja füüsilist ning natuke ka ajunüristavat tööd teha, et tulevased plaanid saaksid ka natuke rohkem kindlust juurde.