Austraalia 2012 -2014: April 2013

(Jaanuari keskpaik) .. Ärgates endiselt Kingscliffis (NSW-s), suundusime edasi sisemaale.. kus tüüpiliselt arvatakse, et on puhas kõrb, .. kuid mitte päris. Meie tee kulges mööda künkalist ja veidi põlenud maastikku aina kaugemale rannikust. Kuna sel ajal oli palju metsapõlenguid, siis oli näha, et nii mõneski kohas põõsatutid ikka veel tossasid. Üsna sünge vaatepilt. Esimene plaan oli jõuda Austraalia hipi, kanepi ja alternatiivse eluviisi pealinna- Nimbinisse!! Müstiline koht.. täiesti lambikas pisike sisemaa linnake- ei tea miks just see linn hipilinnaks valiti. Sinna viis pikk ja käänuline kitsamapoolne tee.. kuniks nägime värvilist isetehtud linna silti. VAO! Sõber Raul oli sellest kohast veidi rääkinud.. ja tal oli tõesti õigus. Väga omanäoline koht.. linnake koosnes umbes 2-3st tänavast, kõik sildid olid värvilised ja ise käsitsi joonistatud. Inimesed käisid täiesti suvaliste lohvakate ja värviliste riietega ringi, palju oli aborigeeni inimesi (need tunneb kohe ilma vaevata ära), enamusel rippusid vinged ehted küljes, tattood.. mitmed hõljusid kanepi pilve sees ringi. Enamus poed olid kanepi lõhnalised.. lahedaid vidinaid müüdi igal pool. Paljud käivad paljajalu ringi, ei mingit probleemi. Kuna nägime nii palju kahtlasi aborigeeni tegelasi ümber ringi.. otsustasime, et ei jää lihtsalt autoparklasse magama, vaid lähme uurime ikka karavaniparkki see öö. Jäimegi esimest korda sinna- nii mõnus! Üsna odav- magasime autos, 2 inimest kõigest 32$ ning selle sees basseini külastus, millal ja mitu korda tahes, ülipuhtad pesuruumid, wc-d, autokoht ja turvaline ka.. + köögivõimalus ja riietepesu. Super! .. Magasime turvaliselt, kuid pagana sääsed.. terve auto oli neid täis.. aknad olid ainult kergelt pilukil, et me veel õhkku saaks.. ei maganudki end nii välja kui lootsime ..

Hommikul käisime veel veidi Nimbinis ringi.. uurisime kõrval oleva Nightcapi rahvuspargi kohta. Otsustasime sõita vihmametsi vaatama ning seal olevat kuulsat koske. Ettevõtmine oli üsna aeganõudev.. sest u 25 km tee kulges peamiselt üles mäge ning sinka-vonka mööda mäenõlvi, suures osas kruusateel.. tihti oli kõigest üherealine tee ning kui eest oleks auto tulnud, siis mina ei kujuta ette kuhu me siis kõrvale tõmmanud oleks.. meil pole just eriline maastur auto ka selle tee jaoks, siiski vedas meid õnneks välja.. Esimeste tõusude peal mootor hakas kergelt üle kuumenema, tegime peatuse, et maha jahtuks veidi.. ning edasi töötas jälle laitmatult. Ju siis läksime esialgu gaas põhjas ülesmäge :).. aga kohale jõudsime! Uskumatult kõrged puud, ronitaimed, metsikult kasvavad põõsad ja niiskus.. kerget seenevihma sadas ka veel.. nii nagu vihmamets ilmselt olema peakski. Igasugused erinevad linnu- ja loomahääled.. imeline koht, kuid tundus veidi rõhuv ja raske, sest nii palju on lopsakat metsa ümberringi ja teadmatust, mille eest end hoida. Et kas peaks olema eriti ettevaatlik millegi suhtes ja mille/ kelle.. üsna süngelt pime oli ka. Valgusel oli raske metsa alla pääseda.. puude katus oli suuremalt jaolt valguse sissepääsu varjanud. Kõndisime mööda üsnagi sünget, kuid samas vägagi võimsat metsarada .. Protestors´i kose poole. Eriti pikk rada ei olnud, pidi hoidma end minikaanide eest, kellele väga meeldis end jalgadele kleepida. Tee kulges u kõigest 20 min ning jõudsime kõrge kaljuseinani, mis üldse poleks sobinud seal olema, u 40m kõrguselt voolas vett alla.. imeilus koht.. all oli väike suurte kividega ääristatud veekogu, millest voolas veel kividelt alla ojasse edasi.. väga džungellik. Veetsime seal veel veidi aega ning tagasitee õnneks kulges näiliselt lühemalt ning sõitsime Lismore´i, kuhu ööseks jääda. Lismore asub veepiirist u 60km sisemaal. Järgmise päeva plaan -> Stanthorpe, Queensland! (nädala jooksul nüüd vaja tööd leida).

Protesters Falls

Lismore´s veetsime öö,.. piinlik mõnele.. aga kõige turvalisem koht linnas tundus mäki parkla.. upsidii :) Vara hommikul asusime teele, esimene peatus pärast 2-3 tunnist vonklemist mägede, orgude ja isegi põlenud metsade vahel, kus mõni väike põõsas ikka veel tossas kustutustöödest :/ .. jõudsime Tenterfieldi. Ehtne vana aja sisemaa linnake, kus lõunatasime pargis ja käisime Austraalia suurimat ja vanimat korgi puud vaatamas. Päris põnev oli, hiiglaslik ja krobuline ning lõhnas nagu veini pudeli kork ikka. Tenterfield tundus nagu ülejäänud maailmast ära lõigatud.. aeg oleks seal nagu seisnud ning elanikud olid enamjaolt vanemast põlvkonnast pärit. Meie läheduses oli väga palju erinevaid, meeletult ilusaid rahvusparkke ja radu. Oleks tahtnud enamusse minna, kuid 1 rahvuspark võtaks juba vähemalt ühe päeva ära ning sinna sõitmine oleks sama ajakulukas, sest enamus teed on mägisemad ning kruusased.

Teel Stanthorpe´i, sisenesime jällegi Queenslandi alale, kus „piiri“ peal politsei meid kohe peatas.. õnneks tundusime üsna ohutud ning saime edasi sõitta. Ütlesid ka nii muuseas, et „oo, me oleme siin piiril juba sadu eestlasi näinud“ - ma ei teadnud, kas see on lahe või mitte. Aga tuleks mainida lihtsalt, et Austraalia politseinikud on täiega sõbralikud, viisakad ja seltsivad- üsna humoorikadki ning sõidavad pm selliste autodega ringi nagu oleme Fast & Furious´i filmides näinud.. sportautod, värvilised ja võimsate vilkuritega, antennid püsti ja.. :) täitsa teine tase, mida me Portugalis eelnevalt nägime (Lissabonis olid politseil nt Smart autod ja ega Eesti omadki püssimad pole). Tunni jooksul jõudsime eesmärgistatud linna- Stanthorpe´i, mis asub ookeanist u 200km sisemaal ning umbes km-i kõrgusel merepinnast. Kohal olles on raske aru saada, et see nii on, kuid tunneb küll, kuidas päike teravamalt nahka kõrvetab (nt päike võtab täiesti läbi pluusi, pesu on selga päevitunud). Linnas on elanikke u 10.000. Meie esimene peatus oli nagu ikka enamustel päkkeritel- turisti infokeskus, mis saatis meid otse farmitööde kontorisse. Kontor oli pilgeni täis koreaakaid. Nii nagu meie eelmine elukoht Woolgoolgas oli hindude linn siis tuli välja, et Stanthorpe´s on täiega palju, vähemalt üle 1000-nde koreaaka!! Iga teine inimene tänaval- poes on koreaakas, ma üks hetk poes riiulite vahel ehmatasin peaaegu, et ära. Minuga samas vahes on 12 üksteist näiliselt mitte tundvat koreaakat! Ning mitmed kõnnivad mööda.. Uskumatu. . Hmm?.. Täitsime kontoris pabereid ning kuulsime kuidas põhitöötaja ütles ühele tööd lunivale Korea tüdrukule tõsiselt ning konkreetselt, et hetkel ei ole kusagile töötajaid vaja- hooaeg alles algab. Eee.. ega see meie olukorda ka paremaks ei saanud teha siis ju. Õnneks suutsime me ilmselt rohkem silma jääda ning saime paari päeva jooksul juba tööotsa.

3 päeva puhkasime- lebotasime karavanipargis basseini ääres ja sõitsime ringi, et uurida, kuhu farmi me saaksime tööd küsima minna jne. Algul eeldasime, et saame õunu korjama, sest tegemist on põhilise õuna farmi piirkonnaga. Õhtul helistati meile töökontorist ning paluti võimalikult kiiresti kontorist läbi astuda, sest nad leidsid meile tööd. Kontori sulgemiseni oli 20min! Kihutasime kohale nagu jaksasime ja jõudsime napilt. Meid tahtis kohe järgmise päeva hommikul kell 6 tööle saada üks tore aussi, kes elab u 20 km kaugusel Stanthorpe´st. Olime muidugi eriti põnevil, et nii kiiresti tööd saime juba ja ilma probleemideta! Hommikul 4ja aeg ärkasime üles, et asuda teele oma tööfarmi otsima. Jõudsime zucchini farmi (rohelised kurgitaolised suvikõrvitsad?)!!! Palk on 19,82 $ tunnis, maksud maha. Pole üldse paha! :) Ainus väike probleem on see, et farm asub täiesti eemal tsivilisatsioonist, kus puuduvad inimesed, levi (ei mingit interneti ega telefoni levi) ning farmi ala on meeletult suur, täielik wildlife on ümberringi. Meie maja asub üsnagi metsa sees, väikse mäe otas ning puude vahelt paistab väike armas järveke. Vau! Maja on korras ja näeb välja nagu Eesti mõistes korralik puhkemaja, verandaga ja puha. Meile väga meeldib :) Õnneks on meil vähemalt ka telekas seekord, mis meid muu maailmaga kursis hoiab. Ja mis on veel kõige eksootsilisem.. siis meie maja all elavad Lambad xD !! Neid on tavaliselt nii 2- 8 tükki (muidu on neid siin ala peal ringi uitamas üle 130ne. Kuna maja asub jällegi tikkude peal (siin maal on paljud inimesed üleujutuste tõttu igaksjuhuks oma majad postide peale ehitanud), siis kuuma ilmaga on lambudel hea maja alla varju ronida. See on päris naljakas :) Öösiti käib kõva müdistamine teinekord.. võiks arvata, et tegemist on mõne pätipoisiga aga ei .. süütu paks lambu vaataks sind suurte silmadega muru mäludes otsa.

Meie farmimaja

... ja meie lambud :)

Ühesõnaga tööst siis.. kuna hetkel on 1 zucchini hooaeg just läbi saamas ning uus algamas, oleme meie siin ainsad töölised peale farmeri perekonna ning 3me pakkijast vanahärra. Hetkel on olnud paari päeva põhi tööks vanade zucchini põldude puhastamine viljadest ehk siis korjame veel ära kõik, mis kõlbab ning järgmiseks oleme tõmmanud välja vanad taimed. Mitme nädalased Zucchini taimed kasvavad maas nagu kaheksajalad. Vot see on alles mässamine! Töö on füüsiliselt päris raske siiski- peab üsna vormis olema, et jaksaks nendega pikalt järjest tõmmelda. Üks rida on 200-500m pikk umbes ja ridu on üle 50ne! Jõhker töö! Vanad taimed on nii pagana pirakad ja tõsiselt rasked, samas ka hästi väikeste okastega, mis kriibivad meeletult käsi ja jalgu ning ajab täiega naha sügelema.

Vahepeal peab ikka korralikult selle kaheksajala sarnase taimega võitlema, et zucchini sealt küljest tervena lahti saada ja siis hiljem taim kuidagi ka välja tõmmata, et ta siis kogu jõust mitme meetri kaugusele kraavi loopida. Vanad taimed on nii mädanenud juba, et kui taime varrest või juurest sikutad täiest jõust siis tuleb olla ettevaatlik, et ise upperkuuti kraavi ei lenda kui küljest tuleb ära ainult 1 osa taimest.. mõnikord ajab ikka harja päris punaseks see tõmblemine, taimed oleks nagu meelega hästi jonnakad ja ei tahaks maa seest välja tulla.. ja meie siis sikutame nagu jaksame, ise nagu higised mudakollid. Eriti lõbus oli siis kui mitu päeva samal ajal vihma ka veel sadas. Võeh. Mingit suurt jutuajamist seal tööl ei ole nii nagu mustikatega oli :) Käed –jalad on nii tööd täis ümber põõsa tõmblemisega, et lisa jaksu lihtsalt ei leia jutustamiseks.. ning pärast 3h tööd on keha (peamiselt selg ja käed) tööst meeletult väsinud ning raske on ettekujutada, et Vähemalt sama palju tööd tuleb veel teha, siis on võib olla kõik selleks päevaks. 6h tööd on juba väga väga palju. 8-9h tööd on juba väga kurnav, niiet ei jõua enam naeratadagi ja mõtleme ainult dušši alla minekust. Keha ja vaim peavad sellele üsna raskelt vastu. Aga õnneks oleme juba oma esimeste päevade palga ka kenasti ja õigeaegselt kätte saanud! :) Ja issand kui meeldiv on meie uus tööandja! See on lausa uskumatu, kõik on hästi süsteemne, konkreetne, mõistlik ning hooliv- väga inimlik! Esimese poole tunni jooksul pärast kohtumist ta juba selgitas ära kõik meie töö ülesanded, mismoodi miski välja hakab nägema, mis tingimustes jne. Ta isegi andis meile töökindad, mille üle me juba siiralt headmeelt tundsime :) vau nagu! Hindu Majori juures küsisid tema oma töötajatest pereliikmed Meilt (päkkeritest töötajatelt) kurkkide korjamiseks kindaid!?!?!! Me olime nii sõnatud nagu.. Kõik paberid oma andmetega täitsime ära ning isegi Taxfile number ja pensionifond läksid kenasti sisse seekord :)! Nii mõistlik, uskumatu! Pärast nädalaid mustikafarmis, oskame me seda tööd/ palkka/ tööandjat/ tööringimusi ja elamist väga hinnata!

Nüüd viimased päevad siin Ida- Austraalias on olnud väga tormised. Oleme iga päev täiega uudiseid jälginud, mis toimub. Nimelt laastas Queenslandi 6 tornaadot, kus tugevate tuulte tõttu tekkisid ka meeletud üleujutused paljudes piirkondades. Ilmselt on midagi ka Eesti uudistes näidatud.. kuid siin käivad küll katastroofilised uudised järjest mõne kanali peal.. Mitmes kohas on üleujutatud vee taseme rekordid ning inimesed on pidanud lahkuma oma kodudest.. kõik on vee all! Täna peaks olema lastel esimene kooli päev.. kuid üle 200-ja kooli Queenslandis on suletud sel päeval. Väljas on võimsad tuuled ja rasked paduvihmad, mis ei lase kellelgi oma normaalses päeva rütmis edasi töötada. Mitmed lennujaamad on suletud ja tänavatel ei käi keegi ringi. Inimesi päästetakse absoluutselt kõikjalt. Üle tuhande inimese oli Bundabergis nt katusele roninud, kus nad helikopteriga päästmist ootasid. Meil siin õnneks ei olnud peale suure tuule, külma ja järjepideva paduvihma midagi. Asusime tormi ääre alal, mis puudutas meid võrdlemisi vähe. Mõni üksik õnnetu puu langes maja ümber ja õnneks ei midagi muud. Aga jah, siin on hetkel torm see põhiteema igal pool. Nii pea me ilmselt siit edasi põhja poole liikuma ei hakka. (Suurlinn Brisbane on meist 200km kaugusel, kus ka kõik ujub hetkel)

Paar päeva on nüüdseks tööl möödunud ning lõpuks ometi lasti meid uhiuue värske põllu peale korjama! Täiega ilus! Vahelduseks väga mõnus- saime töötada värskete roheliste taimedega. Harjusime juba selle vana mädanenud saastaga ära. Uute põldude peal saime nüüd värskeid vilju korjata, tegime taime puhastus tööd (puhastame vanadest lehtedest ja ebavajalikest valesti arenenud zucchinidest). Viimane on üsna kerge aga seljale hakab ikka kõvasti. Vao viimased 20 m me täitsa roomame juba vao vahel, selg lihtsalt ei jaksa enam küürutada. Aga aeg möödub kiiresti, sest ühe 200 m rea tegemine võtab keskmiselt 2 h aega. Ja nii saab üsna kergeltki 8h täis töötada. Praegu on meil nii et korjame põllud tühjaks ja siis puhastame taimi. Uued korjatavad zucchinid tulevad 1-2 päeva jooksul. Tööd on küllaga, seda enam et oleme ainult kahekesi. Üks hommik alustasime korjamist nagu ikka, uniselt ja väsinult.. hakasin vaikselt rea lõppu jõudma.. kummardusin ühte vilja võtma ning silma otsast nägin mingit täiesti erinevat värvi isendit, mida pole seal veel varem märganud.. tundus korraga täiega kahtlane ning kui silmad selle poole pöörasin, .. avastasin ebameeldiva õudusega, et väike u 50 cm-ne musta värvi ning kirsipunase kõhualusega madu jõllitab kivistunult mind pea püsti (red belly black). Mul jäi ehmatusest hing kinni. Alati on ju 2 varianti, et kas pistad täiest kõrist ehmatusest röökima või jääd vait nagu sukk. Ma olin ehmatusest tardunud paigale ning aegluubis tõmbasin oma zucchini kätele samal ajal ussi jälgides. Läksin hästi rahumeelselt ja tasakesi teda jälgides mööda. Mul on endiselt hea meel, et alati töötades kummikuid ja kindaid kannan! Olin u 2 m kaugusel kui maopoiss otsustas turvaliselt oma teekonda üle vagude jätkata. Sujuvalt liugleski minema.. ja siis sain ka mina lõpuks hingata jälle kerge hingeldus hääles, karjusin Mihklile teisele poole põldu juhtunust, et ta tagasi tulles ettevaatlik oleks. Ebameeldiv on see, et pärast seda korda, hakasin ma igalpool nagu „usse“ nägema.. iga tume zucchini lehtede all tundus ussi moodi. Väga jälk!

Kusjuures päev varem kui olime kodu juurest teel linna.. meid viib u km-ne tee mööda farmiala suure teeni. Sõitsime rahulikult ning auto ninast veidi eespool nägime pikka päikese käes läikivat liikuvat riba.. alguses tundus nagu maas tuule käes liikuv kileriba..lähemale sõittes nägime, kuidas see „riba“ liigub teelt ära.. ning värvi eristades saime aru, et tegemist on maailma ühe kõige mürgisema maoga- brownie´ga :S. Ta oli u üle meetri pikk, üsna peenike ning pruun. Väga väga nilbe!

Ja tuli ka lõpuks meie vaba päev (mitte päris aga lühem- nii 4 h tööd). Sõitsime linna laadale.. mõnus, sai natuke farmist eemal olla. Linnas olek oli päris hea vaheldus. Istusime mäki ees parklas tasuta netis kui järsku tuli meie akna juurde rõõmus tuttav nägu! :D See oli Sina, saksa tüdruk meie mustika farmist!! Issand kui väike on maailm- isegi Austraalia! Uskumatu! Kuna meie farmer otsib varsti teist paari omale siia tööle, siis homme pakumegi välja, et kas äkki Sina ja David saaks siia tööle tulla Väga vahva oleks! Me teame seni veel nii vähe inimesi siit maalt ja juba me näeme tuttavaid nägusid .. väga lahe kokkusattumus oli see! Ilmselt varsti me näeme uuesti ja saame ka siin koos töötada.

Laupäeval püüdsime küsida, et kas neil on farmi veel kedagi appi vaja, kuid Chris juba jõudis öelda, et alates esmaspäevast alustab 1 saksa paar tööd. Noh, tore siis.. ei jõudnudki temalt küsida, et kas talle sobiks meie sõbrad ka vms. Päris kurb oli, leppisime sellega, et tulevad siis uued sakslased.

Sina ja Davidiga :)

Hommikul sõitsime põllule.. üsna tülpinud olekus. Ja nägime, et uus saksa paar juba töötab teise põllu peal ja tõmbab umbrohtusid välja. Eeh okei! Tüdruk tundus selline blondi peaga ja poiss pikk ja peen. Lähemale sõittes nägime juba valget minibussi.. väike kripeldus tekkis hinge. Veel lähemale sõittes nägime tagauksel silti „MITSUBISHI“.. sel hetkel hakasin juba peaaegu rõõmust nutma, sest äkki võivadki olla meie sõbrad !! .. Ja meie üllatuseks olidki meie saksa sõbrad! Milline kokkusattumus! Nüüdseks oleme siin koos töötanud üle nädala. Majas on rahvast juures, elame 4kesi armsas farmimajas. Täiega tore on!

Töö ei ole läinud sugugi kergemaks, lohutab hea palk ning mõnus elamine. Puhkepäevad on nagu õnnistus- pm lebotame terve päeva, sööme häid asju ning kui linna jõuab, siis on päris hästi. Tavaliselt ei jõua.. Noored sõbrad töötavad vanade põldude peal (harjavad vagusid, seemendavad uusi taimi ja tõmbavad umbrohtu välja.. meie rühime mööda suurt blokki edasi-tagasi ning korjame nagu vähegi jaksame. Teinekord ajab suts närvi, et tema saavad teha näiliselt palju kergemat tööd ja saavad tunnipalkka niisama.. meie aga korjame kastide peale.. mida kiiremini korjame, seda kiiremini saame ka oma tunnipalga täis või üle selle. Siiski on lebom töötada tunnipalgaga ja iga 2h tagant teha oma smokosid (10-15 min break). Õnneks mõne aja möödudes hakasid ka meie tööpäevad mitmekülgsemaks muutuma.. saime ka muud tööd teha jälle ning nemad alustasid teisel põllul korjamist.

Lõpuks sain ma kuuri vilju pakkima! Ootasin juba millal see juhtub, sest selg hakas ikka väga ära väsima juba ja no kellele ei meeldiks siis tunnitöö eksole! Kuuris töötasin 1-3x nädalas 8h koos 3me austraallasest vanema härraga, kes kõik pajatavad erinevaid põnevaid lugusid Üks on käinud Vietnami sõjas helikopteri juhina, teine on 3x abielus olnud, 3mas on algklasside õpetaja. Kõik nad on juba muidugi pensionil. Tegemist on täiega sõbralike, positiivsete ja elujõuliste härradega. Eesti vanahärradega on raske võrrelda. Nad tunduvad väga palju muretumad ning rõõmsamad. Inglise keelt saab nendega aga mõnuga praktiseerida. Minu ees on 12 erinevat kasti, kuhu vili panna. Töö ise aga seisneb viljade sorteerimises, klooriga puhastamises ja vilja otsa maha lõikkamises, kasti paigutamises, kui kast on täis, tuleb kaaluda ning asetada raamidele. Esimese ja teise klassi viljad ja erinevad suurused. Esimesed paar tundi oli veidi keeruline, et kiiresti sorteerimise ja puhastamise rütm kätte saada. Lisaks oli seal paarisaja liitrine kast, kuhu visata kõik viljad, mis ei kõlba müümiseks ning lähevad heategevuseks. See oli päris täis, niiet kõik haiglad, hooldekodud jms Brisbane´s saavad oma kõhud ilusti zucchinisid täis. Viljade pakkimise töö on ikka palju lihtsam kui nende korjamine. Saab terve päeva seista (ok, ühe koha peal, mis on täiega tüütu) ning anda kätele tuld. Vähemalt ei kurna selga kuidagi. Pika peale muutus kuuris töötamine väga igavaks ning aeg lausa seisis.

Vahepeal oli Mihkli sünnipäev (6.märts)! Täiega mõnus ja natukenegi teistsugune päev, meil vedas, et just see päev oli ka vaba ;) Hommikul oli kinkide jagamine, koogid ja söögid.. mm :) Päeva plaan oli meil aga minna Girraweeni rahvusparkki, mis asub kõigest tunni sõidu kaugusel meist. Pakkisime asjad, toidud ja olime väljasõidul. Hea oli eemal olla farmist ning näha, kus me hetkel elame. Kõige ilusamad looduspargid ei ole meist ju üldse kaugel, elame hetkel siin kõige keskel. Girraweenis viisime end kurssi kõigi põnevate loodusnähtustega ning valisime välja oma lemmikrajad, kuhu kindlasti jõudma peame. 3 põhirada said olema teel Pyramid´i juurde (imeilusa vaatega kõrge kivi tipp), Granite Arch kivid (kus suured kivid on ebaloomulikult üksteise peal), Junction (kus metsik jõgi liugleb keset kivivälju). Esimene ots oli kõige raskem.. tahtsime jõuda paarisaja meetri kõrgusele Pyramid´i tippu. Raske tõusuga kitsamapoolne metsatee oli alles algus, kus me juba 4kesi higistasime kuuma päikese käes. Järsku oli metsarajalt üleminek lamedale kivipinnasele, kivimäele. Nii hea, et me mõlemad jooksutossudega olime, millel on üsnagi hea tald. Saksa sõbrad olid ketsides, millel on täiesti sile ja libe tald ning väga keeruline oli neil nii suure kalde all nagu mägi oli, püsti püsida ning ilma käpuli olemata üles ronida. Mäe kalle võis olla umbes 45 kraadi.. vahepeal pidigi käpuli minema, et kindlam oleks.

Kindel eesmärk ju oli tippu jõuda. Seal oli palju suuri kive, mis olid müstilisel kombel kogu selle kivi mäe peal, sellises asendis, et nad peaks väikse tõukke peale kohe alla veerema.. aga Ei.. keegi ei tea, kuidas osad seal üldse kõikumatult püsti püsivad. Natuke mööda mäge ringi uidates, jõudsimegi üles. Võimas! Lihtsalt istusime, nautisime vaadet ning sõime oma kanavõileiba. Sellised lihtsad hetked jäävad meelde! Mõistsime, et terve see aeg, mis me rügame iga päev farmis.. ei ole lasknud meil näha seda võrratut kohta meie ümber. Elame siin keskel aga iga päevane töö võtab meilt selle aja ja jaksu, et näha seda nii otse. Peaks vabadel päevadel ikka rohkem ringi sõitma.. aga see on üsna võimatu, sest kui meil on 1 päev nädalas vaba,.. siis selle me magame suurelt jaolt maha, sest väga raske on jalgu alla saada, keha on lihtsalt nii kange ja läbi. Varsti saame edasi sõitta ja rahulikult jälle ringi vaadata, mis Austraalial meile veel pakkuda on..

Sünnipäeva kook :)

Edasi käisime läbi veel Granite Archi, kus suured kivid olid täiesti ebaloogiliselt üksteise peale asetatud. Keegi suurem tegelane oleks nagu lihtsalt kivimaja tahtnud ehitada vms. „üks kivi ja teine kivi ning katus peal“- no mismõttes? .. ning sealt vahelt läks tee läbi. Pärast seda jalutasime veel metsiku jõe äärse ka läbi. Ilus. Ilus. Ilus! Esialgu üsnagi lemmik rahvuspark siin maal aga eks neid on veel palju läbikäimata meil siin. Teekond koju oli vaikne.. kõik olid nii läbi oma ainsa vaba päeva aktiivsest tegevusest, et ei jõudnud palju muljetadagi. Õhtul tegime sünnipäeva õhtusöögi, kus panime küünalde puhumiseks kahe suure zucchini sisse põlevad küünlad. Farmi traditsioon meil siis.. Mihkel tahtis väga oma zucchinid põlema panna sel õhtul .. aga õnneks ta väga kaugele selle plaaniga ei jõudnud Eriline oli ka veel see, et proovisime ära känguru liha! .. oli päris magus ning mitte just eriti kiuline. Eelistame ikka kana- või sealiha, nii hea ka ei olnud ning päris odav ka pole. Mõnus sünnipäev saigi läbi, et järgmisel hommikul uuesti mööda põldu kosserdada.

Meie esialgne eesmärk oli, et pärast sünnipäeva nädalat liigume siit edasi.. kuid see plaan muutus pärast seda, kui nägime iga päev uudiseid ja kuulsime kohalikelt, et just sel ajal aastas on Queenslandis meeletud vihmatormid ning jõhkrad üleujutused igal pool. Me ei pidanud palju mõtlema, et mõista, et järgmised kuu aega 24h autos elada me ei tahaks ning selle asemel võiks ju siin hubases majas elades ja töötades natuke aega veel läbi ajada.. samal ajal vähemalt teenime raha ja varud on suuremad edasi liikudes :) Plaanisime, et 1.aprill, esmaspäev liigume me siit edasi.. aitab küll! Selg tahab sirutamist ning vaja on edasi liikuda.

Oeh, püüame siis järgmised 3 nädalat veel vastupidada... töö on juba nii pagana tüütu ja igav.. on muutunud tavaliseks, et ma näen iga öö zucchinide korjamist unes ning küsin häälekalt üle „Kas me korjame veel?“. Suure väsimusega on muutunud normaalseks näha öösiti jälle hallukaid, et kogu tekk on laineline zucchini põld ja ma magan vao vahel. Paari viimase nädala jooksul on mu unes rääkimise tase jõudnud järgmise astmeni: ma küsin juba lausa inglise keeles unes, et kas me korjame veel mõne rea?!.. Üks öö oli selline: nägin unes korjamist.. küsisin kõva häälega: „Do we pick one more row?“.. Mihkel vastas läbi une: „AHH??“.. Ma küsisin uuesti veel kõvema häälega: „Do We Pick One More Row??“.. Mihkel sai juba vist aru, et ma räägin unes jälle.. ütles:“ahhmm jää magama!!“.. ma ärritusin vist selle peale, sest ei saanud ikka veel oodatud vastust ning küsisin veel kõvema häälega: „DO WE PICK ONE MORE ROW????“.. siis ärritus unine Mihkel juba, et :“argghh,,´jää vait ja jää magama“ :D .. sellest piisas oh seda rõõmu unenägude maailmas.

Zucchinid ajavad ausõna hulluks juba.. 2 nädalat veel. Ok, tore on vaadata, et pangakontol olev summa suureneb jõudsalt iga nädalaga aga vaimselt ja füüsiliselt on väga raske, et hommikuti üles ajada ning korjama sundida end jälle. Tööd ei ole jäänud vähemaks ning meie saksa sõbrad plaanivad ka juba ära minekut. Varsti jäämegi üksi siia majja.

Üks päev sattusin jälle maoga kokku.. jälle mina ja jälle põllul. Võeh! Hommikul olime veel parajalt unised kui juba põllul olime ning esimese bloki korjamisega alustasime. Nagu ikka tuimalt korjame, püüame veel unest üle saada ning ei keskendu väga millelegi veel. Korjates on alati see, et taimed on pagana suureks ja lehiseks kasvanud, et kõik tuleb käega läbi tuuseldada, et vilju näha ja kätte saada. Ja nii ma läksin järjest, kuni üks hetk nägin silme ees pikka väänlevat tumedat kogu kahe zucchini taime vahel keerutamas! Ma otseses mõttes kargasin hingetult põõsast eemale ja vahtisin suurte silmadega, et kindlalt näha, kuhu suunas ta minemas on .. eemaldusin vähemalt 10m, et õhkku ahmida. Karjusin teisel pool põldu olevale Mihklile, et „ahoi, siin on madu- mis ma teen taga ??“. Natuke mõtles, tuli ka vaatama ning püüdsime teda üles leida.. suurte lehtede alt on teda väga raske märgata ja üli lihtne on lihtsalt peale astuda ja sutsata saada. Kuna oli külm ilm ning maod on teatavasti kõigusoojased, siis külma ilmaga nad väga kiiresti ei liigu ja reageeri ning see tegelane oli end rahulikult suure kuivanud taime lehe alla rõngasse magama sättinud. Ei osanud temaga kohe midagi peale hakata, sest ka see rida, kus tema uneles, vajas veel korjamist ja mitmekordset sealt möödumist. Otsustasime pika puutoikka tema lähedale maasse suruda, et märgistada tema sealolekut. Ja jällegi tööga jätkates, tundusid kõik vähegi tumedamad ja pikemad zucchinid nii pagana usside moodi, et raske oli korjata. Iga kord puutoikka juurest möödudes, püüdsin silmadega üle mao lasta, et veenduda tema endises sealolekus. Vähemalt nii palju oli siis kindel, et üks madu on seal ning tema pärast muretsema ei pea Jälle oli tegemist teada tuntud Red belly blackiga, kes on põhi mürgimadu läheduses peale kõrge mürgisema brownie. .. ja issand kui õnnelik ma olin järgmisel hommikul, et ma terve öö seda ussi juhtumit unes ei näinud :)

Miskipärast tundub, et viljapõllud tõmbavad eriti hästi erinevaid loomi ligi. Üks kord näeme madusid ringi väänlemas, teine kord hüplevad kängurud läheduses üle zucchini ridade ning põhiteemaks on siiski lambaid põldudest eemal hoida. Väga tavaline on see, et kui korjame hakame, leiame eest hoopis ära näritud või pooleks hammustatud zucchinid, jalajäljed ja pabulad. Tore! Ja kui veel eriti hästi läheb, siis tabame mõne lambu teoltki! Tavaliselt kui mõni aiavärav kusagilt kogemata irvakile on jäänud, siis tüübid lupsavad märkamatult sisse ning peidavad end sujuvalt vagude vahele krõbistama. Tavaliselt liigub neid nii 4-5 kauppa ning kui neile peale sattume, läheb kumbki meist neid värava suunas taga ajama. Päris vahva vaatepilt iseenesest, kuidas neil nunnukestel plaksutades ja kurja häält tehes taga järgi tuleb joosta ja need kekseldes ja määgides eest ära jooksevad, kõige pisem vatisaba jookseb taga röökides järgi. Pagana naljakas :) Aga hullult tüütu on, sest meil pole nagu midagi kasti korjata pärast seda, puhas töö on lammaste poolt tehtud ja nad on sellist magustoittu süües väga vilksad. Kahju on pakkijatest, kes leiavad mõnikord meie kastidest lammaste poolt pooleks hammustatud zucchinisid :) ups! ..aga nad söövad ju meie nutsu! :)

Tööpäeva parimateks osadeks on saanud „smoko“ (10min puhkust, esimene snäkk), lunch (30min puhkust, lõunaeine) ning pärast tööd auto kastis koos zucchini kastidega istumine kui farmer Chris meid koju sõidutab. Väga mõnus kogemus, mis jääb auto kastis sõitmisest alatiseks meelde.. keha on rampväsinud, päikese kuumusest võetud, kange, mõlemil on päeva väsimuse ja raske töötamise irved näol, kõik väiksed asjad teevad palju nalja või siis ei tee üldse enam :), värvilised papagoid lendavad mööda puid ringi, tumekollane kõrvetav päike valmistub mäe nuki taha loojuma, taevas seilavad petlikud tumesinised pilved, mis tihtipeale ei tõotagi vihma.. istume nagu kaks mudakäkki kastis ja laseme õhtu tuulel end veel viimast korda paitada.

Nüüdseks, paar nädalat hiljem, on meie saksa sõbrad ka läinud.. sõitsid edasi lõuna poole. Päris kurb, sest nad on saanud meie järgmisteks lähedaseimateks sõpradeks siin maal. Aga ega me kauaks üksinda majja ei jäänud..juba õhtuks kolisid meile sisse 3 uut majakaaslast. Kuna Stanthorpe´s on väga VÄGA palju koreaakaid, siis ei olnud vaja palju imestada kui kuulsime Chrisilt, et ka nemad on koreaakad ning peame nendega mõnda aega koos elama :) Esialgu tundus positiivne, mõtlesime, et mis see ka ära ei ole.. pole probleemi, saime ju hindudega, afganistaanlastega ja sakslastega hakama. Nad põhimõtteliselt kolisid kogu oma maailma kraamiga majja sisse. Tegemist on üle 50ne aastastega, kes näevad välja pigem nagu 35-40 aastased, töötavad maasika farmis, kus töötab peale nende veel 400 koreaalast. Hommikuti ärkavad juba 4jast üles, 5st sõidavad farmi ning 6st alustavad tööpäeva. Sõnagi inglise keelt ei räägi.. teavad peamiselt sõnu „mani“ , „thuuu handered dola“, „veeeri loong dei“. Kui küsime „How was your day?“ või „How you doin today?“- siis ei tule sealt tavaliselt vastust, ainult segaduses nägu ja pooleldi noogutav peanupp ehk siis omavahel palju rääkida polegi. Kuulsime, et nad olevat juba viimased 14 aastat Uus-Meremaal ja Austraalias farmides töötanud aga keel ei ole kohe mitte sugugi rohkem külge jäänud. Aga nad on muidu siirad, heatahtlikud ja sõbralikud.

Üks õhtu pakkusid meile oma õhtusööki, milleks oli suure panni peal rasva sees ujuvad sealiha ribad koos sibulapeadega, prae rasva kapsas, kasside jaoks kuivatatud mini-mini kalad, nutma ajavalt terav tomatikaste koos riisi veiniga. Ise nad olid eriti rõõmsad laua ümber ning meil ei lastud keelduda. Proovisime ära! Uhh.. Rasvane sealiha riba oli no tõesti rasvane :) Rasva kapsas, väga erilise mäda lõhna ja maitsega.. mini kala oli täpselt see kuivatatud kala, mida ma tavaliselt oma kassidele annan krõbinate kõrvale süüa ning riisi veinil polnud väga vigagi, nagu alkohoolne piim. :) Aga jah,.. nende toidud ongi siin väga rasvased peamiselt..palju riisi, palju nuudleid ning väga-väga vähe värskeid toiduaineid. Õhtuti meeldib neile kuivatatud kala-idu- kapsa suppi teha, millest terve maja tavaliselt kõvasti haiseb pärast. Ei, see ei ole magus lõhn vms :) Ja kuivatatud vetikad on tähtis osa toidust.. ilmselt see neid nii nooretena hoiabki.

Nende tegelaste puhul on veel eriline see, et nad pesevad iga päev pärast tööd 2 korda oma pesu ära. Alguses oli see ok, kuni eilseni, kuniks see meid veel ei mõjutanud kuidagi. Kuna meil on maja kõrval suur vihmavee mahuti, kust tuleb meie põhiline tarbe vesi (kraani vesi, wc-poti vesi, pesumasina vesi jne)- sai järsku tühjaks! See pole kunagi varem siin veel tühjaks saanud.. ja nüüd, kus koreaakad on majas ning kaks korda päevas IGA päev riideid pesevad siis sai see nüüd tühjaks! Väga halb üllatus pärast pikka tööpäeva avastada, et majas ei ole kusagil vett.. isegi joogi vett. Ja veel rohkem ajab närvi teadmine, et nad ise ei saagi üldse ju aru, et nad selle olukorra põhjustasid. Neile võib mitu korda selges inglise keeles ja rahulikult selgitada, mis juhtunud on ja miks.. teevad näo, et saavad aru ning vaatavad ikka nõutult ja segaduses ringi ning vinguvad farmi maja pärast. Chris pahandas nendega päris korralikult ning keelas neil pesumasina kasutamise, mis tegigi otseses mõttes veemahuti veest täiesti tühjaks. Nii olevat nad ka eelmises kohas teinud, Chrisi sõbra juures, kes pidi 300$ eest mahutisse uut vett tellima. Nii samuti ootab ka Chris paari päeva pärast oma vee tellimust ning koreaakad pidid selle ise kinni maksma. Õnneks meil hakas vahepeal vihma sadama ning saime natuke vett juurde ja tagasi kuuma dušši alla. Üks päev olime siis ilma veeta.. Kuna meile ei olnud selline olukord enam esimene kord, siis teadsime juba, mis ees ootab.. panime Chrisi juures veekanistrid täis, pesime end jälle 4 liitri koguse veega, kus kumbki meist valas duššikardina taga kummalegi vett peale ning teine seebitas end nii kiiresti nagu jaksas. Koreaakatele tuli see kindlasti palju ebameeldivama üllatusena, sest nad ei saa ju enam 2 korda päevas riideid pesta ning peavad samuti wc-poti veepaaki kogu aeg liitreid vett juurde valama. Meie jaoks on see juba pigem naljakas.. aga kuradi tüütu.

Koreaakad said ilmselt kogu suurest üldisest ärritumisest aru, et farmer on ikkagi vee puuduses süüdi ning nemad peavad ikka jube palju maksma oma nädala üüri eest (110$, mis on ÜLI hästi ja veel sellise maja kohta) ning lahkusid juba järgmisel päeval :) .. saab hingata jälle.

Aga ega siin maja tühjaks ei jää.. vahepeal oli 2 päeva üks iiri paar proovi päevadel, kes oleks pidanud meid asendama tulema, kuid Chris siiski ei võtnud neid tööle. Tervis korrast ära, joovad põllu peal ainult Fantat (peaks tarbima üli palju vett), sellise UV kiirgusega päikesekreemi ei kasuta, pikki riideid ei kanna ning praktiliselt midagi ei söö. Noormees oksendavat viimased 2 kuud iga hommik.. arstid põhimõtteliselt diagnoosisid juba diabeedi. Ja pärast töölt tulekut, olid nad juba kadunud kõigi oma asjadega.

Pärast koreaakaid tulid meile kohe kaks toredat prantuse noormeest majja. Üllatavalt hästi räägivad isegi inglise keelt ning tunduvad väga mõistlikud. Meil on hea meel, et tulid lõpuks mõned normaalsed ka, kes saavad meilt ameti üle võtta ning maailma parimaid farmereid abistama hakata :) Andsime neile kõik oma nipid teada ning saame südamerahuga edasi rännata :)

Kahju on minna, sest 2 viimase kuuga on saanud farm nagu koduks, kus majas on asjad kõik omal kohal.. korralik katus pea kohal, ruumi ringi liikuda, süüa teha ja pesta ning magada voodis! Eks see autos elamine tore ei ole aga püüame jälle hakama saada.. eesmärk on ju endiselt ringi reisida ning näha Austraaliat. Nüüd oleme oma 88 kohustuslikku farmi päeva rohkem kui küllaga täis teinud ning korralikult oma selja tagust kindlustanud. Kui tulime novembri keskel Austraaliasse kaks kätt taskus.. siis nüüd oleme selle ajaga teeninud täpselt nii palju raha, mida me Eestis töötades ilmselt 3 aastaga teeniks (kui hästi läheb). Nagu nali.

Viimaseks õhtuks on plaanitud suur koristamine, suur piparmündi jäätis ning kuum vann! Asjad enamvähem pakitud, tuleb ainult autosse sisse seada.. ning teele asuda. Hetkel on üsna ebakindel edasi minna, sest kuulsime uudistes viimasest tsüklonist, mis liigub täpselt sinna, kus meil on plaanis minna. Plaanime 1.aprilliks sõitta Warwick´isse Queen Mary koske vaatama, sealt edasi ranniku poole sõitta, Surfers Paradise´i suunas ning jõuda Coolangatta´sse aega maha võtma. Kui seal aga torm on... võtame suuna otse sama linna karavaniparkki ilmselt, siis on koht olemas ja kindlam olla.

Järgmised kuu aega plaanime jälle ringi sõitta, trenni teha ning puhata.. nautida võrratut Austraaliat!

Tervitused kaugelt soojalt kängurumaalt

L & M

PS. Viimase kahe kuu tähtsaimad pildid leiab kõik Facebooki lehelt üles :) Siia ei mahtunud kõik ära :/