Lillu & Miku Blogiraamat J

1. 13-21.nov 2012/ Kirjutatud 21.november 2012

Väga keeruline on esimest korda blogiga algust teha kui pole seda kunagi varem harrastanud J aga teeme selle siis ära! Usun, et 1-2x nädalas jõuab ikka midagi ehk juurde kirjutada kui raske reisija- ja farmitöö kõrvalt jaksu üle jääb.

Alustasime oma seljakotireisi 13.nov Tallinnast Sydney suunas. Meie esimene vahepeatus pärast 3 tunnist lendu oli Brüsselis- sujuvalt ja ilma pikema ootamiseta sisenesime oma esimesse Eriti suurde lennukisse- ühes reas oli 8  istet! (akende ääres 2 ja keskel 4). Tegemist oli siis Etihad Airways´iga, mida alguses arvasime olevat „kiirlennu Ryanair“. Eksisime 100%, pigem tuli õnnepisar silma nurkka kui nägime, mis tegelikult ees ootas: uhke pehmendustega tool, lisa toega peatugi, fliistekk+ pehmepadi, suured kõrvaklapid, silmaklapid, kõrvatropid+ veel väikest nänni ja suurepärane pardateenindus. Istusime paigale suurest imestustest- meie ette jääval toolil oli igal ühel oma ekraan, kust sai valida erinevate filmide, dokumentaalide, muusikavaliku ja mängude seast meelepäraseima. Mõne aja pärast saime isegi A la carte menüü kaardi näppu, kust sai valida jällegi eelistatuima toiduvariandi erinevate salatite ja praadide vahel. Tundus väga uskumatu- ja lend võiski alata- kõigest 6 h üüratus luksuses! Varahommikuks jõudsime Abu Dhabisse- lennuki pealt tundus, et otse kõrbesse (pealinn asus lennujaamast siiski kõvasti eemal).. ilma probleemideta ja paar tundi järjekordselt passides, asusime veidi suurema lennuki- Virgin Australia järjekorda. Luksust jäi veidi vähemaks, kuid põhividinad jäid samaks- 13,5 h lendu ootas meid siis ees veel. Süüa sai palju-palju! Pärast mitmeid filme ja tukkumisi vaheldumisi hakasime 3-4 h enne maandumist, lõpuks ometi jõudma India ookeanilt Austraalia kohale! Teate, esialgu tundus, et seal nagu polekski midagi.. kõik tundus ühtlaselt kollane ja tasane, väga väheste linnadega ranniku ääres.. keskel polnud nagu midagi näha. Mõtlesin korraks, et issand kuhu me nüüd küll jõuame siis.. aga ei pidanud pärast maandumist siiski pettuma. Seega, jõudsime Sydney lennujaama- mis oli tore, siis meie kotte ei kontrollitudki läbi- ju siis suutsime nii memmekaid nägusid teha J tore! Juuksevärvid, toidukraam ja võõrad suitsud jäid alles- jessssh!

Pärast vodafone´i numbri tegemist, võttis meid Transfer buss peale ja viis Funk backpacker hostelisse! Täitsa ok koht, arvestades et tegemist oli linna kõige peolembelisema tänavaga- Kings Crossiga! Kogu aeg käis pidu- iga õhtu ja iga paari meetri peal oli uus klubi, kus svipsis peolised mesilastena ümber ukse tiirlesid. Hostel oli nagu ta oli, elasime 4kesi toas ühes saksa ja iiri poisiga- 1 töötu, teine ehitaja. Sai rahulikult magada- nendega tuleb ju kohe hästi läbi saada! Esimesel päeval jõudsime palju ära teha- TFN numbri ja pangakaardi, mille saime juba kättegi! Jalutasime oma uues nädalases kodukandis ringi ja tutvusime olustikuga- üsna päikseline oli, kuid väga tuuline. Käisime ranniku ääres istumas- see jäi meist nii 500m kaugusele.. jõime kohvi ja sõime naturaalset Arbuusi-Maasika-Mündi jäätist- nämm! See oli tsill! Kõik oli särav, eredates värvides, õitses ja no tõesti võimas- nagu filmis. Esmamulje pärast ringi käimist sai veidi selgemaks- Sydney on Eestist u 200 aastat ees ja on mega kallis! Poes võtsin kõige-kõige odavamaid asju ja lahkusin ikka pm nutt kurgus. (kõige parem näide tavalisest hambaharjast, mis maksisis nii 6-11 dollarit- eurodes u 5-10, õnneks võtsime varu kodust kaasa). Esimene ja teine päev said üsna kiiresti ka läbi, sest ajavahega harjumine võttis oma osa ja vajusime patja juba õhtul 5-6 ajal.. Ärkasime aga 12 h hiljem.. hommikul kell 5 oli uni läinud .. tore! Käisime jooksmas 6-7 aeg ja ehmatav oli see, et terve linn oli selleks ajaks jalul- kõik tegid trenni- ausalt, igasugust- terve park oli rahvast täis ning tundub, et ka igal korralikul austraallasel on koer! Siin on kõik väga vormis, rasvunud inimesi ei ole kusagil näha ja kui on, siis on ilmselt turistiga tegemist. Sport on siin õnneks väga hinnas ja spordiklubisid on kõik nurgapealsed täis! Teisel päeval jõudsime juba pikemalt jalutama, u 2 km kaugusele meie hostelist jäi väga uhke, hiiglaslik botaanika aed, läbi mille jõudsime ka tuntud ooperimajani! Oli vihmane lõunapoolik, üsna jahe ning esialgu tundus, et inimesi linnas nagu polekski- aga ilmselt olid kõik tööl ja turistid pigem mõnulesid hotellides. Me aga turistitasime ringi- käisime hiiglaslikul Harbour Bridge´l, Sydney tower of Eye´l jne. Tegemist on väga väga uhke rohelise linnaga- pole väga raske ära armuda! Inimesed on ülisõbralikud, tänava peal kui 2-3 sek kellelegi juba silma oled vaadanud vilksamisi- öeldakse ikka tere ja täiesti loomulikult ! J

2x käisime ära ka eestlastest Epu ja Rando juures Dee Why´l, mis jäi kesklinnast u 10km välja. Korraks eksisime bussiga ära ning maha tulles, nägime tee peenral u 15-st kakaduud niisama nokitsemas midagi (nagu meil tuvid linnatänavatel). Eesti peret külastades saime nii mõndagi elulist infot kõrva taha panna ning väsinuna tagasi linna sõitta. Õhtuti käisime hosteli poolt antud kupongitega burksi söömas- 2 ühe hinna eest! Kasutasime muidugi ära need! Ülejäänud päevad kulgesid meil sellises rütmis üsnagi: 7 üles- väike söök- jooksma- duss+ väike söök- kerge unelemine nii 2h+ linna minek (turistikas) ja väike lõuna amps- õhtul 7-8 aeg koju, söök ja magama 11 aeg. Üks päev käisime praami tripil- sõitsime Manly´sse randa. Hästi tuuline päev oli kuid muidu soe. Laiad rannad, suured lained ja kohalikud surfboardidel vetelpäästjad on alati minu jaoks Austraalia randu iseloomustanud. Tegime jalgsimatka lookleval kõnnirajal ümber väikse poolsaare, nägime kauguses hüplevaid vaalu ning tee peal nina alt käis kiiresti läbi Eesti sisaliku hiiglaslik vend- väga väga suur sisalik, kelle nägemine mul küll korraks ehmatas, kuid õnneks ta tundus üsna ohutu. Trip oli üsna mõnusalt pikk, jõudsime muhedatesse rannasoppidesse ning hiljem näljastena tagasi koju.

Vabadel hetkedel oleme otsinud ka farmitööd- siin on kõik kohad täis seljakotireisijaid ja kõigil on sama eesmärk- saada esimesel võimalusel farmi! Ehk siis pärast paari kõnet meie osariigi nurkadesse, saime aru, et siin olevad bäkkerid on enamjaolt täis ning farmitööd ei olevat hetkel väga üle. Oleme ka aina enam mõistnud, et auto ost on siin väga vajalik, sest ega muidu farmidesse ligipääsu ei ole, kahjuks. Suur unistus oleks ühel ilusal päeval omale mini van osta, see kus saab kahekesi sõitta, taga on asjad ja madratsite peal saab magamiskottides magadagi (kaasas telk jms kraami). Sellega saaks ilma mureta kõik kohad läbi sõitta ju! ..Muidu aga mõndades tööhostelites võetakse peale noori, et hommikul põllule viia, kuid neid pole ka palju ning on ka suuremjaolt täis- kes teevad tööd, kes ootavad et saaks teha. Pärast väikest taustauuringut tööhostelite kohta, leidsime et kasulik oleks hetkel põhja poole edasi liikuda, ehk siis seal kus on soojem ja kus rohkem tööd pakkuda. Broneerisime omale hosteli Coffs Harbour´is, esialgu kolmapäevast pühapäevani, et selle aja jooksul leida omale kindlalt töö ning esmaspäeva hommikul olla kell 7 tööpostil kusagil farmis (loodetavasti !) Täna, kolmapäeval, alustasime oma reisi Brisbane´i suunas, nii u 600-700 km üles poole (kaardi pealt u cm üles kõigest). Kell 7.15 olime oma suurte kottidega rongijaamas- tegelt ka ma mõtlen ratastega koti peale J või siis peaks cosmodiski varakult ära tellima juba. Rongitrip kestab 9h läbi sõnatuks võtva looduse- mul on nii hea meel, et me rongi kasuks otsustasime (pilet õpilasele oli 48 dollarit-täiskasvanule sama ots 68 dol- meeletu vahe või mis?) Näeme enda ümber metsikuid metsi, mudaseid ning ilmselt krokodilliseid järvi, palju mägesid, kõrgeid puid, laiu westerni jõgesid, suuri kollaseid karjamaid- täiesti nagu kauboi filmides kunagi. Kusagil peaks kindlasti püssipaugu tossugi veel nägema.. kui paneks Bonanza loo veel pleieris mängima. . siis sõidaks nagu täiesti mineviku radadel hetkel. Huvitav, kuhu me jõuame täna? Seni sõidame suurtes inimtühjustes ringi.. eks siis 2,5h pärast selgub, kuhu me jõudsime J

2. 21-25.nov 2012/ Kirjutatud 25.november 2012

Jõudsime kenasti Coffs Harbourisse, ilus väike linnake ookeani ääres, mäed taustaks. Esialgu tundub vaikne, kuid meie ööbimiskohas- rannas, käib alati pidu. Elame hetkel Hoey Moey´s- kohalikke pubitajaid on rohkem kui bäkkereid. Jagame tuba nelja võõra tüübiga Saksamaalt. Esimene õhtu oli natuke ehmatav, sest tuppa jõudes ei teadnud kuhu istuda-astudagi, kuna terve põrand oli nende kola täis ja ise nad nende keskel. Asju pole no tõesti kusagile panna, mis tähendab, et oleme oma nari teisele korrusele asjade valli ehitanud ümber enda. Lõbus? - J hõhõ.. OK- elame üle selle toreda hosteli siin! Rand on aga 20m kaugusel meie toast, magades kuuleme suurte lainete laksumist, kalkunid jooksevad mööda metsa uljalt ringi ja no tõesti lahe koht on! Terve esimese päeva me otsisime tööd ja uurisime ümbrust.. helistasime farme läbi, hetkel on käimas kõva mustikate hooaeg. Nimekirjast võttis ainult 1 India farmer vedu, kutsus meid kohe järgmiseks päevaks farmi ja „uut kodu“ vaatama. Sõitsime bussiga u 30km mööda kallast põhja poole Woolgoolgasse. Pisike armas linnake ranniku ääres nagu ikka- huvitaval kombel on siin palju indialasi. Farm kulges looklevalt mööda mäe külgi ning onu tuli meile autoga vastugi tee peale. Tegemist on väga sõbraliku indialasega, kes on ligi 10 aastat siin mustikaid kasvatanud. Näitas meile kohe entusiastlikult „kodu“ ette. Väljast tundus maja nagu suur koerakuut vms aga sees oli väike renoveering siiski tehtud- saime omale pisikese toakese. Olemas oli veel köögiruum koos diivaniga ning lisaruum kolmele järgmisele bäkkerile. Üüriks lubas näkku 90 dol nädalas, mis on aussi kõige odavam pakkumine üldse ilmselt. Majake on otse farmi kõrval, mustika istandustest kõigest 10m pm. Üle väikse küla tee jääb (minu väga suureks üllatuseks!! ) 25m ujula, kus viiakse läbi kõikki tavalisi ujumistreeninguid, beebide ujutamisi jne jne. Ilmselt püüan ka seal löögile pääseda J Väga huvitav, sest meie ümber on ainult üksikud elumajad, mäe käänakud, suur farmi ala ja UJULA ! – pole paha kui nii võtta! Mulle sobib. Maksime härrale kindluse mõttes, et tuleme ikka, 50 dol deposiiti ning tulime rõõmsalt ära. Alates uuest esmaspäevast saavad meist uued mustikakorjajad. Seni aga uurime veel järgmised 2,5 päeva Coffs Harbouris maad. Järgmist päeva alustasime me erinevalt. Mihkel sai meie hostelis paar tundi meeste tööd teha, kergeks lisarahaks. Mina käisin sel ajal pikal jooksul mööda ranniku äärt. Käisin Muttonbird Islandil (suur mägine saareke ranniku ääres), joostes mööda kaid sinna. Väga väga ilus vaade avanes ookeanile, lähimatele saartele ja muidugi pikale rannikule, kus kauguses paistsid veel 1000+m kõrgused mäed. Käisin saare otsas ära, päris suure nurga all pidi mäest üles saama. Ühe kohalikuga jutustades, sain teada, et see on „naiste saar“- sest iga hommik käivad naised seal jooksmas (tulevad kodust, jooksevad tippu välja ja koju tagasi). Hea võimalus end ju vormis ja motiveerituna hoida.

Üks päev tegime ära suure jalgsimatka linna. Mööda ranniku äärt käisime uuesti väiksel saarel, ajaloolisel kail jne. Rannas toimus suur erinevate maakondade vetelpäästjate võistlus. Võisteldi mitmel alal järjest: aerutamine kajakil, surfboardil kätega edasi tõmbamine, ujumine! Oi mulle oleks väga meeldinud osa võtta! J Coffs Harbour jäi meile lõpuks liiga mõtetuks kohaks- väga ilus aga ei midagi nii erilist. Viimastel öödel oli meid miskipärast 6-ses toas juba 7! Miks? Sest 1 tüsedama poolsem saksa poiss otsustas, et tema ei maksa ja magab põrandal- magaski, norskas ka veel.. Tore, sest astuda polnud niikuinii kuhugile ja seljakotid jms asjad olid meil juba voodis. (olime 5-e sakslasega ühes toas).  Oli see vast elamine- õnneks kõigest 4,5 päeva.

Pühapäeval võtsime suuna lubatud Woolgoolga poole! J Selgus aga et pühapäeviti bussid ei sõidagi ja taksoga oleks 30km sõit läinud 80dollarit maksma (u 70 eur). Selge pilt- tegime papi tüki ja markeriga suure sildi valmis ja vantsisime tee äärde. Õnneks ei läinud üle 10ne minuti kui ühed toredad kohalikud meid auto peale lubasid. Saime kenasti kohale- no worries! Esimesel päeval tegime suure toidushopingu bäkkeri seljakotiga+ 3 lisa kotiga. 100 dollarit siis- kõige suurem toiduarve meil seni üldse oma elus ilmselt :/ .. aga nädala toit peaks olemas olema ja püüame hakama saada. Kodu asub rannast ja poest u 3km, elame linna ääres mäe otsas.. Oleme kenasti sisse elanud- käisime vaatasime mustika põõsad üle ning tundus, et varsti läheb suureks korjamiseks. Ei olegi vaja ilmselt kaua tööd oodata..

3. 26.11- 2.12. 2012 Woolgoolga ja mustika istandus

Esimene tööpäev oli vaevarikas. Kell 8 asusime tööle mustikate vao vahel ja juba sel ajal päike lõõskas otse pea kohal. Mustikapõõsad on siin väga suured (kui mina olen 172cm ja sirutan käe ka veel kõrgele, siis mustikapõõsas on ikka minust vähemalt poole meetri jagu pikem). Mustikad ise aga nagu prisked murelid, mõned nagu kirsid- tegemist siis kultuurmustikatega, lisaks kasvavad mitmed suurte kobaratena koos nagu viinamarjad. Kui meie indulasest tööandja veel näeks Eesti mustikaid- ta kukuks pikali.. nagu pisikesed tumedad pabulad nende kõrval. Esimesel päeval töötasime kuni 5h- higi voolas ojadena pikkade varrukatega särgi all.. kummikud tahtsid kuumuse all plahvatada.. Sooja vähemalt 30 kraadi. Mõnikord veab, tunneb kerget briisi ka J Tööandja on mõõdukas, tore vanem mees- Major. Kaastöölised peamiselt indud ja hiinakad, meie kahekesi ainsad valged inimesed. Pole probleemi, õnneks tööandja pidi päkkereid eelistama, sest nad olevat paremad töötajad kui kohalikud. Mustika korjamine ise pole füüsiliselt eriti raske töö, ei ole vaja roomata ega kükitada. Mustika ämber on vööl ning tuleb näppudel ainult käia lasta. Hetkel sorteerime põõsastelt siniseid marju valgetest, sest peamine hooaeg algab alles alates järgmisest nädalast!

Eile jooksime trennina randa, möödusime känguru peredest, kes meid suurte silmadega tardunult teisel pool tara vahtisid. Tohutult armsad loomad, kuigi kohalike jaoks tõeliseks nuhtluseks, sest peamised autoõnnetused pimedal ajal toimuvad just nende tõttu. Käisime rannas lainetes hüppamas, seekord oli tõesti soe vesi nii vähemalt 25 kraadi kindlasti! Tagasiteel peaaegu, et koperdasime u 1meetrise rohelise mao otsa.. 2 sekundit olime ehmunult paigal, siis ta tõmbas uttu.. Õnneks! Süda hakas alles minut hiljem tagant järgi pekslema suurest adrenaliinist.. oli see vast huvitav esimene kohtumine.. tegemist oli tavalise kõnniteega jõe ääres, teel koju. Ja hetkel uurib Mihkel siin raamatukogus usside ja ämblike raamatuid, et saaksime kursis olla, kes meil siin elavad peale tema J Ämblikke oleme nüüdseks samuti näinud igasuguseid, kuid mitte eriti ehmatavalt suuri õnneks. On igasugu põnevaid ja värvilisi, kuid ei midagi hiiglaslikku ja karvast.. veel.